MUINASJUTUTAAT JAAK
Sa üldse minult ära päri, kust
mu muinasjutud pärit. Pärimust ma ikka kandnud südames ja veres, seepärast sõber olen lasteperes. Neil juttu vestes vaatan silma sisse ja minu hing poeb laste olemisse. Me mõtteis ühtselt hakkab helisema see lugu, mida rääkis esiema.
Linnulood
Hobu surnud
Vares lövab1 obuse raipe ja kiidab: “Oo2 surnd ää! Oo surnd ää!” Teine küsib: “Ons pekki ka? Ons…
Kiremine suletud silmadega
Noor kukk laulnud aa peal. Rebane tulnud ta juure ja ütelnud: “Sa oled ikka küll mees laulma koa,…
Kudas kullid laulu õppinud
Vanal ajal kui linnud oma laulu alles õppinud, võtnud teised linnud kõik paremad ja armsamad laulud enesele, aga…
Kaotatud ja leitud
Seitse venda
Kord elasid kaugel metsa põhjas üksikus kohas seitse venda. Vanemad olid neil juba mõnda aega surnud. Peale nende…
Küti kadunud õnn
Ükskord elanud üks niisama osav kui õnnelik kütt, kes, kui ta metsa läinud, olgu suvel ehk talvel, iial…
Tuulekuningas
Ungari muinasjutt Elasid kord kaks orbu, poiss ja tüdruk, kaevurilapsed. Nende vanemad olid ammu surnud. Neid kasvatasid sugulased…
Kohalood
Pärnusse toodud rahakotid
Pärnu linnas olevat kaks kontorit, Jaki ja Miti. Neil olnud kummalgi oma tont, kes nende varandust kaitsnud. Tondid…
Tori mõisa kutsari põrgusõit
Üks Tori parun andnud kutsarile käsu hobused keskhommikuks tõlla ette rakendada. Kutsar sättinud rakendi korda, sõitnud tellitud ajaks…
Vana-Pärnu preestri õelus
Vanasti oli ühe Pärnu asemel kaks: Vana- ja Uus-Pärnu. Esimene ja vanem asus Sauga jõe ja mere vahel,…
MUINASJUTUTAAT JAAK
Oli see nüüd või ei olnud – sealpool raudteed, siinpool Emajõge Tartus
ühe Kastani tänava maja õuel vahtrapuu otsas istus suviti väike punapäine poiss ja luges “Imeflööti”. Kui seda poissi poleks olnud, siis ma temast ka ei räägiks. Ühe sõnaga ta oli olemas, ja sealjuures oli ta veel niisugune poiss, et uskus kõiki muinasjutte, mida talle räägiti või mida ta raamatutest luges, ning sellest ei tulnud kunagi midagi halba.
Kui see poisike hakkas kaela kandma ja oli aeg naist võtta, kosis ta tüdruku, kes elas seitsme jõe taga Läänemere äärses Pärnus. Neile sündis kaks poega ja tütar. Ja igal õhtul jutustas noor isa uue muinasjutu oma väikestele lastele. Hiljem rääkis ta lapsepõlves kuuldud ja loetud lugusid oma õpilastele ja laste sõpradele. Niiviisi saigi sellest poisist Pärnumaa muinasjututaat Jaak.