MUINASJUTUTAAT JAAK
Sa üldse minult ära päri, kust
mu muinasjutud pärit. Pärimust ma ikka kandnud südames ja veres, seepärast sõber olen lasteperes. Neil juttu vestes vaatan silma sisse ja minu hing poeb laste olemisse. Me mõtteis ühtselt hakkab helisema see lugu, mida rääkis esiema.
Linnulood
-
Koer ja varblane
Kord olnud vana koer. Polnud ta enam öösel jõudnud haukuda ega varast kinni võtta ja sellepärast antud talle…
-
Teder ja vares
Tedre küsinud varese käest: “Kust see tuleb, et sina võid küla väravasammastes ja katustel kraaksuda, aga sind ometigi…
-
Laisk kull
Vanaisa käsu peale muretsesivad kõik linnud enestele pesa aseme ja valmistasivad selle järele pesa nõnda nagu jõudsivad ja…
Kaotatud ja leitud
-
Hirmuotsija
Vanal ajal elasi üits miis, kes kedägi es pelgä1. Ta läits ilma müüda hulkma, et ommetegi kossegi2 endäle hirmu…
-
Muinasjutt sõprusest
Mongoli muinasjutt Juhtus kord nii, et tiigripoeg sai kokku pullikesega. Väike tiiger ütles: “Hakkame koos elama.” Pullike vastas:…
-
Merihobu
Avaari muinasjutt Elas kord tsaar, kellel oli kolm poega. Igal hommikul tulid nad isa juurde, et kuulata, kas…
Kohalood
-
Lihula rahategijad
Kes Lihulasse sõidab, näeb eemalt kaugelt juba lossi varemid nagu suurt koera seisvat. Koera kuju olla lossil, räägib…
-
Sohu!
Vanasti tulnud pardiajajad korra Pärnumaal kihelkonda Jaagupi Suigu valda, Tabria külasse Tani talusse. Pererahvas ja kari jooksnud eest…
-
Lihula kullakoobas
Kord istunud mingi seltskond Lihulas koos, rääkinud vanaaegseid jutte. Üks vanaätt kinnitanud, et Lihula vanades varemetes elavat põrgukoer….
MUINASJUTUTAAT JAAK
Oli see nüüd või ei olnud – sealpool raudteed, siinpool Emajõge Tartus
ühe Kastani tänava maja õuel vahtrapuu otsas istus suviti väike punapäine poiss ja luges “Imeflööti”. Kui seda poissi poleks olnud, siis ma temast ka ei räägiks. Ühe sõnaga ta oli olemas, ja sealjuures oli ta veel niisugune poiss, et uskus kõiki muinasjutte, mida talle räägiti või mida ta raamatutest luges, ning sellest ei tulnud kunagi midagi halba.
Kui see poisike hakkas kaela kandma ja oli aeg naist võtta, kosis ta tüdruku, kes elas seitsme jõe taga Läänemere äärses Pärnus. Neile sündis kaks poega ja tütar. Ja igal õhtul jutustas noor isa uue muinasjutu oma väikestele lastele. Hiljem rääkis ta lapsepõlves kuuldud ja loetud lugusid oma õpilastele ja laste sõpradele. Niiviisi saigi sellest poisist Pärnumaa muinasjututaat Jaak.