MUINASJUTUTAAT JAAK
Sa üldse minult ära päri, kust
mu muinasjutud pärit. Pärimust ma ikka kandnud südames ja veres, seepärast sõber olen lasteperes. Neil juttu vestes vaatan silma sisse ja minu hing poeb laste olemisse. Me mõtteis ühtselt hakkab helisema see lugu, mida rääkis esiema.
Linnulood
-
Konn kiidab varest
Konn tuli ilusa ilmaga jõe põhjast väl’la kaldale pääva kätte ennast suendama. Vares nääb teda, lennab konna kallale,…
-
Kana poegadega kulli küüsis
Ükskord oli üks kluksuja kana ning tal oli kaksteistkümmend poega. Neid võttis tema oma tiiva alla, soendas ning…
-
Konn kiidab varest 2
Varesel olnud ühekorra nälg noodas. Mõelnud: leiaks kasvõi hobuse junnigi, leiaks sealtki mõne kaeratera südame kinnituseks! Lennanud näljaga…
Kaotatud ja leitud
-
Tuvideks muudetud seitse venda
Ükskord olnud seitse venda. Ühel pühapäeval läinud nad kõik kirikusse. Õde ehitanud1 nad ilusaste riidesse ja sidunud igaühele…
-
Kaupmehe naisevõtmine
Rikas kaupmees tahtnud naist võtta, ei ole aga oma lähedal niisugust olnud, nagu ta tahtnud. Põle siis muud…
-
Imelik peegel
Enne, vanal ajal elas kuulus kuningas päratu suures pealinnas. Raha ja rikkust oli tal enam kui kümnel teisel…
Kohalood
-
Sääreluu
Kes endisel ajal Vigala Selja kõrtsi poolt õhtuti mõisa poole, ehk mõisa poolt kõrtsi poole läks, kuulis tee…
-
Rahaaugu vaht
Virtsu Vanalinna keldrites pidavat olema raha – kulda, hõbedat ja vaske, niisama muud varandust küllalt. Keldrid on kivide…
-
Vana-Pärnu preestri õelus
Vanasti oli ühe Pärnu asemel kaks: Vana- ja Uus-Pärnu. Esimene ja vanem asus Sauga jõe ja mere vahel,…
MUINASJUTUTAAT JAAK
Oli see nüüd või ei olnud – sealpool raudteed, siinpool Emajõge Tartus
ühe Kastani tänava maja õuel vahtrapuu otsas istus suviti väike punapäine poiss ja luges “Imeflööti”. Kui seda poissi poleks olnud, siis ma temast ka ei räägiks. Ühe sõnaga ta oli olemas, ja sealjuures oli ta veel niisugune poiss, et uskus kõiki muinasjutte, mida talle räägiti või mida ta raamatutest luges, ning sellest ei tulnud kunagi midagi halba.
Kui see poisike hakkas kaela kandma ja oli aeg naist võtta, kosis ta tüdruku, kes elas seitsme jõe taga Läänemere äärses Pärnus. Neile sündis kaks poega ja tütar. Ja igal õhtul jutustas noor isa uue muinasjutu oma väikestele lastele. Hiljem rääkis ta lapsepõlves kuuldud ja loetud lugusid oma õpilastele ja laste sõpradele. Niiviisi saigi sellest poisist Pärnumaa muinasjututaat Jaak.