Ilus minia

Nõukal talumehel oli kolm poega. Kaks vanemat venda olid tugevad ja terved, kolmas oli nõdruke.
Vanemad vennad kutsusid teda lollpoisiks ning ei sallinud teda silma otsas.

Isa oli juba vanaldane, ning pojad hakkasid aegsasti selle peale mõtlema, kuidas kord vara jaotamisega lugu peaks olema. Vanem poeg tahtis kodukohta oma kätte, ka noorem ja kõige noorem vend rääkisid seda moodi. Isale aga olid kõik kolm poega ühesugused armsad, ning kõige nooremat poega sallis ta iseäranis sellepärast, et see hea südamega ja õiglane poiss oli.

Kutsus nüüd vanamees ühel päeval pojad oma juure ja ütles: „Teie olete mulle ühevõrra armsad kõik. Et minu vara jaotamise juures kord tüli ei tuleks, sellepärast õiendagem see asi veel minu elupäevil ära.”

„Noh muidugi!” hüüdsid vanemad vennad. „Meie ootame iga päev oma jagu!”

„Olgu siis nii!” ütles isa. „Minge kolmekesi aastaks reisi peale; kes mulle aasta pärast kõige peenema särgi toob, see saab koha omale. Kas olete sellega rahul?”

„Oleme küll!” vastasid pojad.

Läksid nüüd teele. Vanemad vennad läksid otseteed linna poole, noorem vend ei teadnud aga midagi, kuhu poole minna. Läks viimaks metsa luusima.

Kõndis tuttavat karjateed mööda edasi, ikka kaugemale metsa poole. Tee läks ikka kitsamaks ja kitsamaks, kuni viimaks veel väike jalgrada üle jäi. Seda jalgrada mööda läks noorem vend ikka edasi ja ütles: „Saan ometi näha, kuhu ma viimaks välja jõuan!”

Saigi viimaks välja. Tuli suur maja – nagu mõni kirik – vastu. Kõrged puud ja põõsad kasvasid ümberringi; muidu aga kõik vaik ja vaga nagu surnuaial. Noormees läks ja katsus ust. Uks oli lahti.
Läks sisse. Ei leidnud mitte ühtki hingelist majas. Muidu oli kõik korras, nagu oleks maja alles paari tunni eest saksu ja toapoisse täis olnud. Ühes väikeses toas seisid söögid ja joogid laual, nagu peo ajal. Noormehe kõht oli jalutamisel tühjaks läinud, ning ilma et ta kaua aega oleks järele mõtelnud, astus ta lauda ja sõi ja jõi kui pulmamees. Oli ta kõhu täitnud, siis vaatas jälle ümber; käis ühest toast teise, ühest kambrist teise – aga neid oli nii palju, et noormees kõiki ei jõudnud lugeda.

Kui ta nüüd nii uksest sisse ja jälle välja rändas, kuulis ta ühes kambris korraga rutulist kabinat.
„Ahhaa,” mõtles noormees, „viimaks leian ometi ühe hingelise, kes mulle selle maja üle otsust võib anda! Olgu mis on, ma lähen vaatama!” Võttis kambri-ukse lahti ja astus sisse.

Aga kui ta seal ümber vaatas, ehmatas ta nii ära, et jalad all värisema hakkasid ja jume kahvatas: nurgas suure tooli peal seisis suur vaskmadu, kes otsekohe pea üles tõstis ja sisseastujat teravasti silmitses. Ehmatanud noormees tahtis kohe uksest jälle välja minna, aga madu hakkas rääkima ja ütles: „Ära karda, noormees! Jää aga seisma, ega ma sulle midagi tee!”

Noormees värises kui haavaleht, aga kuulis ometi mao sõna ja jäi tuppa. Madu küsis nüüd: „Kuidas sa siia said ja mis sa otsid?” Noormees rääkis oma reisiloo ja asja ära; madu nähti seda tähele pannes pealt kuulavat.

„Kõige peenema ja ilusama särgi tahan ma sulle anda, kui sa mind aasta aega teenid. Sul on söök ja jook prii ja töö koguni kerge: pead mind iga päev paljalt korra pesema ja siis jälle siia tooli peale magama panema.”

Noormees mõtles asjalugu järele, ja et madu nii lahkesti temaga rääkis, sellepärast ütles ta: „Ükskõik, kus ma olen, kui ma aga hea särgi kätte saan. Jään küll siia!” Noh, poisil oli nüüd hea elu. Sõi ja jõi, mis süda kutsus; pesi iga päev vaskmao ja pani tooli peale. Ning madu oli viimaks tema meelest niisama armas, nagu isakodus koerakutsikas või hobusevarss. Sel viisil jõudis viimaks aasta mööda.

Noormees astus mao juure ja ütles: „Lase mind teenistusest lahti! Aasta on möödas ning ma pean nüüd jälle isa juure tagasi minema!”

„Mine siis peale! Võta siit käsikambrist seinakapist ka oma palk, peenike särk, kaasa!” vastas madu.

Noormees tänas lahke vastuvõtmise eest, jättis mao jumalaga, võttis seinakapist särgi ja läks teele.

Koju tulles leidis ta vennad juba ees. Igaühel ilus särk kaasas. Aga kui tema oma särgi põuest välja tõi, siis kohkusid teised ära, sest nii ilusat ja peenikest särki ei olnud keegi enne näinud. Isa ütles: „Nooremal pojal on kõige ilusam särk, küllap tema ikka siis mu pärijaks jääb.”

„Ei, ei,” karjusid vanemad pojad, „see ei lähe korda! Anna meile uus katsetükk!”

„Hea küll,” ütles isa, „üks aasta on teil jälle aega; kes mulle aasta pärast kõige parema leiva koju toob, see jääb mu pärijaks. Kas olete sellega rahul?”

„Oleme küll!” vastasid pojad.

Läksid nüüd jälle teele. Vanemad vennad tõttasid linna poole; noorem vend lonkis jälle metsa poole. Leidiski endise tee kätte ja sammus edasi. Astus majasse ja tõttas mao kambrisse.

Nüüd aga oli madu hõbedane; ilusam ja suurem kui enne. Noormees teretas ja rääkis oma reisiloo ja asja jälle ära.

„Ka kõige parema leiva pead sa saama, kui sa mind aasta aega teenid. Töö on kerge: pead mind paljalt kaks korda iga päev pesema ja siis siia tooli peale magama panema.”

Noormees arvas jälle: „Ükskõik, kus ma olen või keda ma teenin, kui ma aga kõige parema leiva koju viin! Jään küll siia!”

Oli nüüd mehel jälle hea põlv. Söök ja jook hea ja töö kerge. Jällegi aasta möödas. Noormees astus mao juure ja ütles: „Lase mind nüüd oma teenistusest lahti. Aasta on möödas ning ma pean isa juure tagasi minema.”

„Mine siis peale! Oled mind hästi teeninud: võta ka oma palk sealt käsikambrist seinakapist kaasa. Ega paremat leiba kuski maailmas enam saada ole.”

Noormees tänas madu lahke vastuvõtmise eest, jättis jumalaga, võttis seinakapist leiva ja läks teele.

Poegade koju tulles leidis isa jälle, et noorema poja leib kõige parem oli, ning ütles: „Vist noorem poeg meie kauba järele ju ikka mu pärijaks jääb!”

„Ei, see ei ole võimalik!” ütlesid vanemad vennad. „Anna meile veel kolmas katse, ning see olgu viimane! Kes siis võidab, see jääb ilma sõna lausumata teiste peremeheks.”

„Olgu peale!” ütles isa. „Kes teist mulle aasta pärast kõige ilusama minia koju toob, selle päralt on kõik mu vara ja koht. Kas olete sellega rahul?”

„Meiegi pärast!” vastasid vanemad vennad, ning nooremgi pidi seega rahul olema. „Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks omale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad.

Läksid nüüd jälle teele. Vanemad vennad võtsid tee linna poole, noorem aga metsa poole. Jõudis jällegi mao majasse. Tegi ukse lahti ja nägi, et madu nüüd kullane oli. Teretas ja rääkis oma uue katsetüki ära ning arvas ise, et sellega vennad teda ikka ära võidavad. „Ka selle soovi täidan ma, kui sa mind aasta endise tee kätte ja sammus edasi. Astus majasse ja tõttas mao kambrisse.