Kokakivi
Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud. Vahel rääkinud iseeneses: “Küll on see ilmaelu imelik! Mind kardavad kõik, minu juurde ei taha keegi tulla. Kõik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin. Jah, hm! seal oli kena elada küll. Aga mina pidin seal nagu kõik teised inglid vaga ja püha olema. Mis siin all viga elada: siin võin oma tahtmise järgi teha, mis tahan. Ainult üks viga on siin, see on, et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema.”
Nõnda mõteldes ja iseeneses rääkides oli ta üsna vee äärde jõudnud. Seal tõstnud ta silmad üles ja vaadanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjetavat.
Neid nähes ärganud tal midagi meelde, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: “Nüüd ma tean, mis ma teen! Mina saan seltsi küll. Ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa just laevade tee peale. Siis laevad purjetavad kivi otsa, inimesed, kes ära upuvad, on kõik minu jagu.”
Nende sõnadega kahmas ta kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha.
Kivi seisab praegu ühe väikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakiviks. Kivi kõrgus on maapinnast kümme kuni kaksteist jalga, hästi terava otsaga.
Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas:
Vanast ajast kuni praeguseni on see mood, et siit saarelt sagedasti suveajal Manija saarel kalu püüdmas käiakse.
Nõnda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga. Ta teinud tule raua peale ja hakanud ahinguga kalu püüdma. Kuigi Manijas iga kord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud.
Tema ligikonda ilmunud varsti teine paat. Paadis olnud kaks inimest: üks pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu. Vana Jaan olnud nõnda ligidal, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea. Ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahinguga raiuda. Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel vähem saanud.
Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nõnda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teisele ligemale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud niisama. Nõnda kasvanud välja viimaks võiduajamine. Jaan arvanud, et rohkem jõuab – olnud näha, et teine vähe ligemale jäänud.
Olnud selgesti näha, et mees ühtelugu kalu tapnud. Aga mehe nägu ei ole ta veel tundnud. Lükanud kord veel õige tugevasti – seal põrganud paat vastu kivi, ta ise kukkunud üle paadiotsa merre, tuli kukkunud raua pealt maha. Teine paat kõige kalapüüdjaga olnud kadunud.
Vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures.
Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedasti seal ümber öösiti peab kalu püüdma.
