Lehma lüpsja laul
Ennemuiste tulnud Vanataat maa peale lindudele ja loomadele laulu andma (õpetama). Teised loomad ja linnud saanud igaüks oma laulu kätte, aga üks väike hall lind jäenud magama ja jäenud seda viisi ka laulust ilma.
Teised linnud laulnud oma laulusid, väike lind aga ei mõistnud midagi. Linnuke lennanud kurvalt, otsinud laulu siit ja sealt, aga ei saanud midagi.
Korra juhtunud linnuke homikul metsa looma karja keskele. Kuulnud: veised rõõgatavad, loomad ammuvad, lambad määgivad. Igal ühel oma ääl.
Pea tulnud lehma lüpsja lüpsikuga. Läinud lehma alla ja hakanud lüpsma: silks, solks, silks, solks, j.n.e.
Lind kuulatanud, mõtelnud: oot, oot, ma tahan ka nii laulda. Lehma lüpsja lüpsnud edasi, lind laulnud tagajärele. Kui lehma kari lüpstud saanud, olnud ka linnul laul selge.
Praegu on metsas väike hall lind, kes seda laulu laulab. Vana rahvas nimetab seda lauljat lehmalüpsjaks, sest et lind oma laulu lehmalüpsja käest õppinud.
