Maalused
Ühel Vändra naisel olnud maalused¹. Ta katsunud neid igaviisi ohutada ja rohutada, aga need ei ole kuidagi ära kadunud. Viimaks läinud ta kaaluja juurde, et selle käest teada saada, kuidas võiks maalusi ära kaotada. [—]
Kaaluja kaalunud ja ütelnud viimaks: “Sa oled ühes kohas rahaaugu peal istunud ja sealt oled sa maalused saanud. Nüüd oota niikaua, kuni noorkuu ajal esimene neljapäeva õhtu on. Siis vii sinna kohta üheksat sugu viljateri, hõbevalget ja soola, siis kaovad maalused. Kui juhtub, et raha nähtavale tuleb, ära seda raha muidu mitte ära võta, kui sa minu käest nõu ei ole küsinud. Selle raha peal on tõotus, mis inimese elu maksab.”
Naine maksnud kaaluja vaeva välja ja läinud minema. Ta oodanud tähendatud ajani, noorkuu esimese neljapäeva õhtuni. Siis võtnud ta üheksat sugu viljateri, hõbevalget ja soola ning läinud sinna kohta, kus ta istunud ja kust ta maalused saanud, visanud asjad sinna maha, oodanud seal veel natuke aega ja hakanud siis minema.
Kui ta paar sammu edasi astunud, kuulnud ta raha kõlinat. Ta jäänud seisma ja mõtelnud: kas peab targa õpetuse järgi laskma olla või omapead raha üles otsima?
Viimaks arvanud, et ehk kaaluja tahab seda raha siis endale saada, kui ma temale teatama lähen. Parem otsin raha üles ega ütle seda kellelegi, veel vähem kaalujale.
Ta hakanud sealt kohalt kätega kraapima, kus ta kõlinat kuulnud. Natukese aja pärast leidnud üsna mullapinna alt suure savikruusi, mis hõberaha täis olnud. Võtnud selle ära ja viinud koju.
Kodus rääkinud ta lugu mehele. Mees võtnud mõned rahad enda kätte ja pannud taskusse. Niipea kui need rahad tema taskus olnud, jäänud ta rumalaks, jooksnud toast välja jõe äärde, hüpanud jõkke ja uputanud enese ära.
Pärast ei ole aga enam midagi õnnetust selle raha pärast juhtunud.
