Pärnu tondid
Pärnu linnas olevat kaks kontorit, Jaki ja Miti. Neil olnud kummalgi oma tont, kes nende varandust kaitsnud. Tondid püüdnud järjest teineteise varandust ära tuua, misläbi mõlema tondi vahel sagedad riiud olnud. Üks püüdnud teist ära kägistada.
Kord olnud jälle mõlema tondi vahel suur tüli. Seda näinud aga Miti kutsar. Teadmata, kumb oma või võõras, võtnud kutsar puuhalu ja andnud teisele hea müraka, misläbi tondi jalaluu katki läinud ja terve nüüd vigase üle võidu saanud.
Hommikul tulnud aga härra kutsari juurde ja andnud kutsarile kakskümmend viis rubla, üteldes: “See on selle eest, et sina Jaki tondi jalaluu katki lõid.”
Tondid olevat kurjad vaimud, tegevat head ja koguvat varandust üksi neile, kes tondisõnu oskab. See võivat neid käskida kõiksugu töid teha ja teiste varandust endale tuua.
Tulihänd koguvat ka varandust, aga ei võivat neid töid teha, mis tont teeb.
Kord leidnud üks toapoiss härra kodunt äraoleku ajal härra raamatukapist raamatu. Hakanud sealt lugema. Kui ta lugenud, tulnud kõiksugu loomi tuppa ja kõik küsinud: “Anna tööd!”
Toapoiss ei ole enam teadnud, mis teha. Härra aga tulnud parajasti sel ajal koju. Kui ta seda näinud, ütelnud ta toapoisile: “Miks sa minu raamatut lugesid?”
Härra võtnud raamatu ja lugenud jälle need sõnad, mis tondid tagasi ajanud.
Kui tondid ära läinud, ütelnud härra: “Poleks mina koju tulnud ega neid tagasi saatnud, siis oleksid nad sind ära murdnud, kui sul neile poleks tööd anda olnud.”
