Pikk tige vanaeit
Itelmeeni muinasjutt
Ühel emal oli palju lapsi ja nad norisid alailma emalt muinasjutte. Ema oli juba tüdinud jutustamast. Ühel õhtul ilmus nende juurde koju pikk tige vanaeit ja lapsed hakkasid paluma, et ta muinasjuttu räägiks. Vanaeit hakkaski jutustama. Ema kuulas ka ja sai korraga aru, et vanaeit jutustab just niimoodi, et nad magama jääksid. Siis sööb ta kõik lapsed ära. Neile oli sattunud seesugune vanaeit, kes lapsi sõi. Ema kohkus ja hakkas tasakesi seina sisse auku uuristama.
Vanaeit kuulis ja päris: “Keegi nagu kraabiks maad?”
“Oh ei, mul hakkas jalg sügelema,” lausus ema.
“Ah sa kratsid jalga, aga mina arvasin, et kraabid mulda.”
Vanaeit hakkas jälle jutustama. Tüki aja pärast ta küsis: “Kas sa magad juba?”
“Ei veel. Aga üks silm juba magab.”
Vanaeit hakkas jälle jutustama. Tüki aja pärast päris ta uuesti: “Kas sa magad juba?”
“Veel mitte. Aga mu mõlemad silmad juba magavad.”
Lõpuks sai ema augu valmis ja lükkas oma lapsed tasakesi läbi augu välja. Ainult pisitütar ei tahtnud auku ronida.
“Ma ei taha! Ei taha!” nuttis tüdruk.
Vanaeit kuulis ja küsis: “Kes seal karjub?”
Ema vastu: “Mu tütar puges peadpidi teki alla ega taha sealt välja tulla!”
Siis märkas vanaeit valgust läbi augu ja päris: “Mis sealt paistab?”
“See on kuu,” vastas ema ja tõukas kõik lapsed välja. Pisistütre aga peitis ta ära. Ise ronis ka läbi augu välja.
Vanaeit päris jälle: “Kas magad juba?”
Keegi ei vastanud ja vanaeit pomises: “Las jäävad sügavasti magama. Oh kui mõnus söök mind ootab!”
Siis pistis ta oma pika keele välja ja kompas sellega voodit. Keel sattus auku. Vanaeit sai aru, et ema oli koos lastega põgenenud.
Vanaeit pahandama: “Kui oleksin teadnud, oleksin teid kõiki silmapilk ära söönud!”
Vanaeit tahtis neile järele joosta, aga pisitütar hüüdis: “Mina olen siin! Ema peitis mu ära!”
Vanaeit kuulis ja tuli tagasi. Ta hakkas otsima, aga pisitütart kätte ei leidnud. Ta hakkas meelitama:
“Tule minu juurde, lapsuke!”
“Sa sööd mu ära!”
“Ei, ma ei söö sind ära! Ma hakkan sinu eest hästi hoolitsema!”
Vanaeit viis pisitütre oma koju. See oli väga rikas vanaeit. Ta oli kõik mere ja maa loomad kinni püüdnud ja kottidesse toppinud. Vanaeit õpetas pisitütart: “Sa ei tohi siin majas midagi puudutada! Süüa võid sa nii palju, kui aga tahad!”
Vanaeit läks marjule, pisitütre jättis koju. Ta jättis pisitütre alati koju. Niipea kui vanaeit oli läinud, hakkas pisitütar jooksmist harjutama. Vanaeit tuli koju ja päris:
“Noh, ega sa midagi ei puudutanud!”
“Ma ei puudutanud midagi!”
Pisitütar kasvas suureks neiuks. Vanaeit käis muudkui marjul. Kord kui ta jälle ära oli läinud, hakkas tütarlaps mõtlema:
“Miks ta ei luba mul neid kotte puudutada? Ma õige vaatan, mis tal seal on?”
Tütarlaps sidus ühe koti lahti – sellest lendasid kohe haned välja. Siis sidus ta teisedki kotid lahti. Kõik maa ja mere loomad tulid välja. Ka tütarlaps jooksis ära.
Aga haned juhtusid just sealt üle lendama, kus vanaeit marju korjas. Ta nägi hanesid ja mõtles:
“Kas ma neid siis kotti ei pannudki?”
Natukese aja pärast nägi vanaeit, kuidas põdrakari mööda jooksis. Ühel põdral oli tema korv sarve otsas. Siis vanaeit taipas: “Ahaa, tüdruk on minu kottide kallal käinud!”
Vanaeit vihastas ja ruttas koju tüdrukut ära sööma. Aga loomad olid ta maja maatasa teinud. Vanaeit hakkas tüdrukut kõikjalt otsima. Tütarlaps tundis, et vanaeit on lähedal. Ta püüdis kinni kärbipoja ja joonistas selle käppadega maa peale enda ümber ringi. Kohe kerkis sinna maja. Kärbipojast sai nuttev laps. Vanaeit tuligi maja juurde ja päris:
“Ega sa siin üht tüdrukut mööda jooksmas näinud?”
“Ei ole ma siin kedagi näinud. Mu laps nutab kogu aeg, ma ei saa tema juurest sammugi eemale. Isa läks jahile. Aga sina, vanaemake, tule ööbi meie juures!”
Vanaeit jäi nõusse.
“Tule, võta kohe riidest lahti ja heida rahulikult magama!”
Vanaeit uinuski. Tütarlaps tõusis tasakesi üles ja hakkas eide mütsi otsima. Leidiski, lõikas siis põhja ära ja tegi sellest taeva, pani sinna kõik tähed peale: Põhjanaela, Suure Vankri, Sõela … Tütarlaps asetas selle taeva vanaeide näole, aga ise jooksis minema. Ta jõudis jõe kaldale ja hüüdis:
“Kägu-käoke, vii mind üle!”
Kägu viis ta üle ja võttis tütarlapse kohe endale naiseks.
Vanaeit magas kolm ööd ja kolm päeva. Lõpuks äigas ta käega üle näo ja taipas, milles asi:
“Ah, see tüdruk on mind jälle petnud! Mina ei tundnudki teda ära!”
Eit hakkas uuesti tüdrukut otsima. Ta jõudis jõe äärde ja nõudis:
“Kägu, vii mind üle!”
Tütarlaps õpetas oma meest:
“Ütle, et paati pole!”
Vanaeit küsis:
“Aga kuidas too sinna sai?”
Tütarlaps õpetas jälle:
“Ütle talle, et jõi jõe veest tühjaks!”
Kägu ütleski nii.
Vanaeit hakkas jõge tühjaks jooma. Jõi ja jõi. Jõgi oli juba päris tühi. Äkki läks eide kõht lõhki. Vesi purskus jõkke tagasi ja viis eide endaga kaasa.
Aga tütarlaps elas hästi edasi.
Viited: Raamatust "Itelmeeni muinasjutte" (Tallinn, Eesti Raamat, 1983)
