Saarde kirik
Saarde kihelkonda Jäärjasse ehitatud Kadrina kirik. Kõrge torn paistnud üle kümne kihelkonna. Kõik kõnelenud Jäärja Kadrina kiriku tornist.
Eks Jäärja kiriku torn paistnud Viljandissegi. Viljandi elanikud ülistavad torni, ihkavad enestelegi niisugust. Aga ei ole kedagi, kes neile nii toreda torni ehitaks.
Jäärja torni kuju isegi Viljandi järves vaiksel ilmal ennast peegeldamas. Viljandi elanikud imestlevad järve veeski Jäärja torni.
Korra läheb paar Viljandi meest Valumäele. Mehed näevad korraga: Viljandi järvest tuleb pikupäka mees välja; habe ulatab maani. Mehel pikk lingupael käes, kivi lingu otsas.
Pikupäka mees vaatab Valumäelt Jäärja kirikut. Ümiseb ise: “Nüüd tean, kus see kõrgetorniline kirik on, kelle vari järve mu toa aknale paistab. Niisugust varju ei või ma kannatada. Tarvis see torn kaotada!”
Pikupäka mees pöörab silmad järve poole, vilistab. Korraga kange tuulehoog või tuulispask väljas, keerleb pikupäka mehe ümber. Ennäe, tuulehoog nagu hakkab mehikest venitama. Pikupäka mees kasvab iga silmapilguga, kasvab laanekuuskede kõrguseks. Silmapilguga pikupäkamehest kole hiid saanud.
Hiid keerutab lingu paela kolm korda ümber pea, viskab Jäärja kiriku poole. Ise hüppab, kargab, hüüab:
Saatsin kivi Saardele
Pika torni puutumaie,
Kirikuda kaotama.
Eks viskamisel väärata hiiu jalg. Kivi lendab küll kaugele, aga ei satu Jäärja kiriku pihta, vaid langeb tüki maad eemale maaemat suudlema.
Hiid ootab, ootab, et kirik Saardest kaoks. Torn aga naeratab sealt niisama kui enne vasta. Hiid üks, kaks, kolm vaatama, kudas lugu torniga. Tormab tuhinal edasi, iga sammuga versta. Rasked sammud tekitavad teel kus allika, kus lohu, kus järve, kus künka. Hiid ei jookse ometi otsekohe, vaid nagu jänes siia, sinna.
Jäärjale jõudes otsib lingukivi. Leiab viimaks kivi liivakünkast. Nurja läinud viskamine hiiu aga nii ära pahandanud, et Jäärja kiriku puutumata jätab. Moondab enese korraga tuulispasaks, kihutab Viljandi poole tagasi.
Viljandi järve äärde jõudes kargab hiid tuulispasast välja vette, kaob vette. Jäärja torn paistab edasi Viljandile, paistab muilegi kihelkondadele.
Vene sõja ajal põgenenud korra üks neitsi taga kiusava ohvitseri eest Kadrina kirikusse. Ohvitser kirikusse järele.
Ohvitser meelitab neitsit enesega tulema. Neitsi märkab, et vaenlase käest võimata pääseda. Otsustab ennem surra kui vaenlasega kaasa minna.
Neitsil pärg peas. Neitsi vaenlasele ütlema: “Näe seda pärga mu peas. Sel pärjal imevägi. Kel see pärg peas, selle peale ei hakka tuli ega mõõk!”
Vaenlane vasta: “Ära räägi tühja!”
Neitsi seletama: “Kui ei usu, tee proovi! Katsu, kas suudad mu pead otsast raiuda!”
Venelane valmis proovi tegema. Tõmmab mõõga tupest, lööb neitsi kaela pihta. Ühe ropsuga neitsil pea otsast, vereojad voolavad kirikusse. Neitsi et suutnud au ohverdada, ta ohverdas ennem elu.
Katoliiklased näitasid kaua aega selle neitsi verd Kadrina kirikus. Au eest elu ohverdanud neitsi tõusis neil pühaliste kirja. Usuti, et selle neitsi veri võib imet teha,
Ei suutnud neitsi veri ometi keelda, et Jäärja Kadrina kirik sõjaajal purustati. Pärast poole ehitati Saardesse uus kirik, mis praegu alles olemas.