Sohu!
Vanasti tulnud pardiajajad korra Pärnumaal kihelkonda Jaagupi Suigu valda, Tabria külasse Tani talusse. Pererahvas ja kari jooksnud eest ära, ainult peremees Hans ei jõudnud õigel ajal ära põgeneda. Nähes, et võimata ära pääseda, peitnud Hans enese laudile põhkude alla ära.
Pardiajajad otsima. Arvavad, et pererahvas enese ära peitnud. Eks leiagi viimaks Hansu õlgede alt üles. Kisuvad mehe sealt välja.
“Kus su varandus?” pärivad pardiajajad.
“Mis mul on, kõik teie silma ees näha!”
“Kus su hõberaha?”
“Kust vaene talupoeg raha võtab! Hea, kui aastas paar korda vaskkopikat saab näha!”
Pardiajajad ei usu Hansu juttu. Hakkavad otsima. Otsivad kõik kirstud, kapid läbi, ei leia raha.
Pardiajajad pärima: “Ütle, missugusel külamehel raha! Vii meid niisuguse külamehe juurde!”
“Kust külamehedki raha võtnud. Vaesed kõik kui kirikurotid.”
“Kust siis rahamehi leida? Mõisast muidugi?”
“Võib olla, mõisates on!”
“Hea küll, vii meid lähemasse mõisa, kus tead raha olevat!”
Hans viivitab. Ei taha minna. Pardiajajad märkavad ta kõhklemist. Pööravad piigi otsad ta poole.
“Ära viida aega asjata! Ruttu teele!”
Hans ümiseb iseeneses: “Või röövlid ristiinimeste juurde! Röövlite koht soos!”
Vasta vaidlemata läheb Hans röövlite salgaga teele. Et vii neid ühegi mõisa poole, vaid Pööravere suurde sohu Kergu poole.
Esiti lähevad pardiajajad kartmatalt Hansu järele. Kui aga soo vasta tuleb, löövad mehed kahtlema.
“Kuhu sa meid viid?”
“Eks ikka mõisa!”
“Aga siin ju soo!”
“Läbi soo läheb kõige sirgem tee!”
Pardiajajad sammuvad veel natuke maad Hansu järele, kuni ju põlvini sohu vajuvad. Nüüd märkavad, et õiget lugu ei ole.
“Kuhu sa meid viid?” Käratavad röövlid.
“Sinna, kus teie koht! Kas arvate, et nii loll olen ja teid viin saagile? Olgu kui suur vaenlane, olgu ka mõisnik, teid ma talle ometi ei soovi võõraks. Sohu, põrgu te kuulute, sinna minge!”
Küll püüab Hans pardiajajad niisugusesse kohta viia, kust nad enam välja ei pääseks, aga vaenlastel läheb korda Hansu kinni võtta, enne kui nõu oleks täide saadetud.
Vaenlased viivad Hansu soost välja, seovad kahe hobuse vahele, kisuvad lõhki. Hans ei tahtnud röövlid mõisa viia, selle eest pidi ta elust ilma jääma.
See tee, kust Hans pardiajajaid sohu viis, on praegu alles näha. Hiljemini on seda katsutud korraldada, kuid korralikuks pole see kunagi suudetud teha. Tee kannab meie päivil Vene tee nime. Pardiajajad, kes oma teejuhi tapsid, olid venelased.
