Südi sõsar

Ühel nõukal peremehel oli kuus poega, kõik tugevad ja terved nagu õunad. Peremees ja perenaine vaatasid uhkusega poegade peale ja soovisid südames igale suurt õnne ja head iga. Kõige noorem vend, kes juba kuusteistkümmend aastat vana oli, pidi igaühe lootuse järele viimseks lapseks jääma. Aga see lootus läks tühja, sest perenaine ootas juba seitsmendat last. Nüüd oli niihästi vanematel kui lastel õnn või õnnetus oodata. Õnn, kui tütar oleks sündinud, õnnetus, kui poeglaps oleks ilmale tulnud. Seitse venda on ju ikka õnnetuse arv. Mitu kirikut olevat juba maa alla vajunud, kus seitse venda korraga sees käinud; mitu laeva olevat põhja vajunud, kus seitse venda peal olnud. Muud õnnetused arvamata!

Kui nüüd raskejalgne arvas aja tulnud olevat, siis lubasid pojad ära metsa minna, sest nad ei teadnud ju, mis oleks võinud korraga juhtuda, kui seitsmes laps poeg oleks olnud. Enne aga kui nad ära läksid, räägiti läbi, millest nad aru pidid saama, kas tütar või poeglaps ilmale on tulnud. Isa ütles: „Sünnib poeg, siis panen ma kirve katuse harjale püsti; sünnib aga tütar, siis panen ma siidilindi lipuks katusele.”

Nüüd jätsid pojad jumalaga ja lubasid, kui neile vend peaks sündima, laias maailmas ise enestele leiba teenida. Läksid minema.

Õhtu tuli kätte, ja – öö tõi tütrekese kaasa. Vanemate rõõm oli rääkimata suur. Teisel hommikul vara pani rõõmust joobunud isa lindi asemel aga kogemata kirve katuse harjale.

Vennad ärkasid noorel hommikul unest ja nägid kodu katusel kirve seisvat. Nüüd teadsid nad juba, mis sündinud. Nutt ja kurvastus kippus meestele vägisi peale. Seal ütles vanem vend: „Miks me ilmaaegu muretseme! Maailm on suur ja lai; läheme edasi! Meie tooksime selle läbi enestele ja enda vanematele suuri õnnetusi ja äpardusi kaela, kui me isa kotta, oma seitsmenda venna juure tagasi läheksime.”

„Sul on õigus!” vastasid teised vennad. „Läheme ja vaatame, kust me leiba leiame!”

Vennad vaatasid veel kord kurval meelel oma armsa isamaja poole; pöörasid siis kodule selja ja tõttasid edasi.

Teel kuulsid nad, et kaugel Soomes üks päratu rikas, aga tige nõid oma kolme tütrega elavat. Esimene tütar olevat ühe silmaga, teine kahe silmaga ja kolmas kolme silmaga. Mehed võtsid nõuks otseteed nõia talusse minna. Käisid nüüd hulga teed ära ja eksisid ühest paigast teise” kuni viimaks nõia peresse jõudsid. Nõid elas suures kojas, mille ümber aidad ja laudad, tallid ja keldrid määratut vara ja rikkust kuulutasid.

„Mis te tahate?” küsis nõid vendade käest.

„Tulime tööd otsima!” vastasid vennad.

„Saate küll tööd!” ütles nõid. „Aga teie peate enne kindla kauba minuga maha tegema. Kui te selle lubamise all minu töösse tahate heita, et keegi enne surma siit ei katsu ära minna, siis on kaup tehtud.”

Vennad mõtlesid ja kaalusid, arvasid ja rääkisid kõik üksteise vahel läbi ning ütlesid siis nõiale: „Kaubaga oleme rahul! Aga mis on meie palk?”

„Palgaks saab teile kõik, mis teie tervel nädalal teete. Üksi neljapäeva õhtu kuni poole ööni peate teie minu teenistuses olema.”

„Meie valmis!” ütlesid vennad.

Mis nüüd vendadel viga elada! Tegid niipalju põldu, kui süda ihaldas, kasvatasid karja ja pidasid sortsi metsas kütiametit. Neljapäevane töö oli ennem mänguasi kui töö. Siis pidid nad vana sortsi aidast kuldlõnga ja hõbedast lõuendit välja tooma ja kuivatama, õhtul aga salakambris raha lugema, mis vana sorts kokku oli vedanud; – seda tuli nädalas vaka võrra kokku. Vennad said mõnegi salakunsti sortsi varakambris kätte; nad mõistsid ka edevaid sortsipiigakesi mitmel korral ahvatleda vana sortsi saladusi välja lobisema.

Seni kui vennad sortsi peres head elu elasid, oli nende õde kodus juba viieteistkümnenda aasta sisse jõudnud. Noor piiga oli ilus ja kena kui lille-õilmeke. Sagedasti nägi aga neiuke ema kurtmas ja kaebamas, aga ta ei saanud selle üle oma küsimiste peale emalt millalgi õiget vastust. – Tuli nüüd neitsikese viiesteistkümnes sündimispäev kätte. Ema oli täna kurvem kui iialgi enne. Seal palus tütar teda niikaua, kuni ema talle kõik oma leinaloo rääkis ja siis uuesti silmapisaratele mahti andis. Tütre süda läks oma vanemate ja vendade pärast haledaks. Ta võttis nõuks oma vendi otsima minna ja mitte enne tagasi tulla, kui ta need on leidnud.

Enne aga tõttas õde targa juure ja päris järele, kuidas ta õige tee peale võiks saada.

Tark ütles: „Lase eidel kodus kuuvalgel rukkiteri korjata ja neljapäeva õhtul käsikivis jahvatada. Jahudest aga lase väike leivapätsike teha, kuhu kolm tilka kitsepiima sisse peab pandama. Selle pätsikesega mine neljapäevasel õhtul metsa ja ütle:

Veere, veere, pätsikene,
Veere, veere vendadele!

Siis hakkab pätsike veerema. Sina aga mine talle igale poole järele! Tuleb vesi vastu, siis istu pätsikesele peale!”

Piiga tänas tarka hea nõu eest ning ruttas koju, eidele sala-asja ilmutama. Eit tegi kõik, kuidas tark õpetanud, ja kolmandal neljapäeval läks tütar pätsikesega metsa. Silitas teda sõrmedega, pani maha ja ütles:

Veere, veere, pätsikene,
Veere, veere vendadele!

Pätsikene hakkas liikuma ja veerema, nagu oleks mõni nägematu käsi teda juhtinud. Teekond läks lahedasti edasi: sammus neiu rutemini, siis veeres ka teejuht rutemini; jooksis neiu, siis veeres juht niisama ruttu; jäi piigake jalgu puhkama, siis jäi ka pätsike seisma. Tuli vesi vastu, siis istus neiu pätsikesele peale ning kiikus kui lagleke vete lainetel edasi.

Sedaviisi kõndides ja kiikudes jõudis neiu viimaks vendade juure. Kui ta oma koduse loo ja reisikäigu oli ära jutustanud, oli vendade rõõm otsata suur ning nende südame lust kodu poole ei tahtnud enam kustuda.

Teisel päeval läksid vennad sortsi juure ja palusid, luba vanematele minna. Sorts aga naeratas pilgates: „Kuidas kaup, kuidas kaup, vennikesed?”

Vennad pakkusid poole oma varandusest päästeks, aga nõid ei võtnud nende palvet ega pakkumist poolegi kõrvaga kuulda, vaid tuletas neile aga kaupa meele. Põgenemise peale ei tohtinud vennad ka mõtelda, sest nad tundsid sortsi tigedat südant ja nõiaväge väga hästi.

Pidasid nüüd vennad jälle nõu. Kolmandal päeval läks õde ise sortsi paluma.

Sorts tuletas ka õele vendade kaupa meele ja lõpetas seega jutu, et meest peetakse sõnast, härga sarvist.

Nüüd palus ja meelitas õde sortsi, et ta tema enda ometi vendade asemel oma töösse jätaks.

„Hea küll, hea küll!” ütles sorts läikivail silmil. „Kui sa minu teenistusse jääd sellesama kaubaga, mis su vendadel tehtud, siis võivad nad koju minna.”

Kes oli nüüd rõõmsam kui õde! Rääkis vendadele oma nõu ja palus neid, et nad koju läheksid, sest vanematel olevat vendadest suurem tulu ja tugi kui nõrgast neiukesest.

Vendadel oli küll hale meel oma üksikust õest lahkuda, aga igatsus kodu järele ja õe kindel sundimine ei jätnud neile muud üle kui teed jalge alla võtta. Nad tahtsid õele hulga varandust maha jätta, aga sorts ei lubanud seda mitte; õde pidavat ise tema palgas teenima.

Suure jagelemise ja nägelemise järele lubas sorts siis ometi, et vennad õele ühe musta lehma mälestuseks võisid jätta.

Vennad kogusid oma vara ja rikkuse kokku ning läksid isakoju tagasi, kus jällenägemisrõõm vanemate ja vendade vahel rääkimata suur oli.

Õde aga pidi sortsi peres karjas käima ja iga päev selle juures veel siidi ja linu lõngaks ketrama. Juba esimesel päeval anti vaesekesele nii palju linu kaasa, et sest oleks kolmele virgale neiule enam kui kaheks või kolmeks päevaks saanud kedrata. Õde istus kännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Seal kuulis ta kaarnat puu otsas krooksuvat ja inimesekeeli rääkivat:

Õde, õde,
Anna linad lehma kätte!

Õde vaatas vesiste silmadega kaarna poole ja siis jälle maha ja nägi, et must lehm just nagu midagi oodates tema kõrval seisis. Nüüd võttis neiu kaarna nõu järele linad ja pakkus lehmale. Ennäe imet! Lehm neelab linad alla ja ajab ninasõõrmetest kõige ilusamat ja peenemat niiti välja. Õde silitas lehma abi eest ja tänas lindu hea nõu eest.

Teisel päeval anti õele kahevõrra niipalju linu kedrata kui esimesel päeval. Jälle tegi lehm töö poole tunniga valmis, ning õde oli terve päeva vaba. Kolmandal päeval anti õele kolm korda niipalju linu kaasa kui esimesel päeval ning veel suur tükk siidi pealegi kedrata. Jällegi tegi must lehm töö ruttu valmis ning õde oli terve päeva vaba.

Nüüd sai sorts aru, et siin asi õige ei olnud. Ta arvas, et piigal mõni sala-aitaja kuski varjul on. Tahtis panna oma tütreid teda varitsema.

Anti õele jälle hulk linu ja siidi karja kaasa kedrata ja saadeti ühe silmaga tütar järele vaatama, kes see neiu sala-abimees oleks.

Õde ei teadnud nüüd mitte, kuidas oma abilist, musta lehma, kedrata lasta, et sortsi tütar ei näeks. Kõnnib ümber ja vaatab varjupaika salatöö toimetamiseks, aga kõik asjata: sortsi tütar ei lase teda silmist minna. Seal näeb ta jälle tuttava musta linnu kuuse ladvas nokitsemas ning saab tema sõnadest jälle aru. Lind ütleb tasa:

Ütle, ütle, õekene:
Uinu, uinu, ükssilm,
Ma otsin sul pead!

Õde täidab linnu nõu, istub sortsi tütrega maha ja laulab ikka uinutavamalt ja uinutavamalt:

Uinu, uinu, ükssilm,
Ma otsin sul pead!

Ning ennäe imet! Sortsi tütar norskas pea, et mets vastu kajas. Seni toimetas must lehm jälle ketramistöö ära ning õde oli jälle prii.

Nüüd saatis vana sorts kahe silmaga tütre õde varitsema. Jälle nokitses must lind:

Ütle, ütle, õekene:
Uinu, uinu, kakssilm,
Ma otsin sul pead!

Õde täitis linnu käsu, ja sortsi tütar norskas pea, et mets vastu kajas. Seni toimetas must lehm ketramistöö jälle ära ja õde oli selleks päevaks vaba.

Vana sorts imetles ikka enam ja enam õe osavust ja saatis viimaks kolme silmaga tütre ühes õega karja. Lind andis õele jälle endist nõu, aga kumbki ei mõtelnud selle peale, et sortsi tütrel kolm silma oli. Õde uinutas küll kaks silma magama, aga kolmanda silmaga võis sortsineiu kõik näha, kuidas must lehm õe töö tegi.

Kui nüüd sorts sala-aitaja teada sai, võttis ta kohe kirve ja tappis musta lehma ära. Liha sõid vana sorts ja tütred ise. Õele anti paljalt soolikaotsake. Kurvalt läks ta aeda ja nuttis: „Mis ma sestki söön!” ja mattis soole aia nurka maha. Soolest kasvas aga ilus õunapuu, mis kuldõunu kandis. Õunu ei saanud keegi kätte, sest õunapuul oli nagu mõni salakäsi, millega ta kallaletikkuja eemale tõrjus. Tuli aga õde, siis ei teinud puu midagi, vaid andis õunad ise kätte. Anti nüüd õele jälle palju kedrata, enam veel kui enne. Õnnetu laps nuttis jälle metsas ja kaebas oma õhku kaarnale, kes kuuse ladvas nokitses. Tark lind kuulis ja ütles: „Mine lõika kuldõunapuu küljest oksake ja löö sellega kolm korda linu; ära aga oksakest kellelegi näita!”

Neiu täitis targa linnu käsu, lõi oksakesega kolm korda linu ja – kõik olid kedratud ja keritud, veel paremini kui musta lehma abil. Õel oli jälle hea elu, sest oksake aitas enam, kui keegi seda meie päevil võiks uskuda.

Ühel päeval tuli päratu rikas mees sortsi talusse ja tahtis virka õde omale noorikuks. Sorts tahtis kosjakaupa aga oma tütarde ja rikka mehe vahel sobitada, kiitis omi ja laitis võõra neiu maa pealt ära.

Kosilane mõtles õues kositavate üle järele ja arvaski vanal sortsil õiguse olevat. Seal kuuleb ta kaarnat kuldõunapuust rääkivat: „Mees, mees, kes siis siga kotis ostab! Lase neiud kuldõunapuu otsast õunu tuua! Kes õuna kätte saab, see on su õige noorik.” Mehele näis kaarna nõu kaunis olevat, ja kui sortsi kiitused õiged oleksid, siis peaksid nad ka õunatoomise juures õigeks jääma. Kosilane läks vanamehe juure ja ütles: „Lase neiud kuldõunapuust õunu tuua! Kes õuna toob, on õige noorik.”

Sorts aga vastu: „Lase lapsikud mõtted ja katsed jääda! Kes noorikut hakkab halva nalja läbi ära teenima!” Kosilane jäi aga kindlaks ja nõudis kuldõuna. Ei maksnud ka muu nõu, kui neitsid pidid üksteise järele õunapuule minema.

Kõige pealt saadeti ühe silmaga tütar õunapuule. Niipea kui ta käe välja sirutas ja õuna püüdis võtta, lõi õunapuu oksaga neitsi käe otsast maha. Neitsi tuli nuttes ja uludes tagasi ning jäi eluajaks ühe käega ega julgenud end enam ühelegi kosilasele näidata. Siis saadeti kahe silmaga tütar õunapuule. Niipea kui see käe välja sirutas ja õuna tahtis võtta, lõi õunapuu neitsi pahema rinna oksaga maha. Neitsi tuli nuttes ja uludes tagasi ning jäi eluajaks ühe rinnaga.

Saadeti kolmas tütar õunapuule. Niipea kui ta käe õuna järele välja sirutas, lõi õunapuu tal ühe silma peast oksaga välja. Neitsi tuli nuttes ja uludes tagasi ning kadus kambrisse.

Nüüd saadeti õde-neitsi õunapuule. Niipea kui see käe välja sirutas, kiigutas oks ise talle õuna kätte.

„See on minu mõrsja!” hüüdis kosilane. „Sellega peame pulmad, vanataat!”

„Ei või!” kostis sortsitaat. „Ta on minu ümmardaja ja laisk inimene. Mina ei anna oma talust ühelegi kosijale laiska neidu noorikuks.”

Jälle kuulis kosija kedagi rääkivat:

Lase kedrata, lase kedrata!

„Lase tütardel kedrata! Kes kõige viledam, see olgu minu oma,” ütles kosilane.

„Miks ei, miks ei!” vastas sorts. „See mulle just meelepärast; küllap sa siis isegi laiska õde tundma saad.”

Pandi neitsid ketrama.

Sortsineiudel olid kuldkäised käes, hõbedast helmed kaelas ja siidisärgid seljas; vaesel võõral oli kotiriie seljas ja vitsavõru kaelas.

Aga kosilase silm tundis ikka õige nooriku ära ja valis vileda vaeslapse uuesti omaks.

Sorts pani siis oma tütardele kotiriide selga ja vitsavõru kaela ning vaeslapsele kuldkäised kätte, hõbedast helmed kaela ja siidisärgi selga.

Nüüd alles paistis vaeslapse ilu ja viledus õieti kosilase silma. Võttis teine ketraja käest kinni ja hüüdis mitu korda: „See on minu mõrsja!”

Vana sorts ja tema tütred vihastasid ja pahandasid, et nad tuimaks jäid, aga pulmad pidi peetama, sest sorts ise oli lasknud kosilasel mõrsjat otsida ja valida.

Tehtigi uhked pulmad sortsi peres, mis mitu päeva vältasid.

Sorts aga pani vaeslapse tõrre alla ning laskis oma kahe silmaga tütre noorikuks ehtida ja andis ta rikkale kosilasele kaasaks.

Rikas mees sõitis oma noorikuga sortsi perest minema ja vaene petetud õde pidi jälle pahade päevade peale nõia peresse jääma. Aga kui õde õhtul õues viibis ja oma õnnetust kurtis, kuulis ta kuldõunapuud tasa kõnelevat:

Tule, tule, õeke,
Istu kulduibu oksile!

Niipea kui õde oksil oli, hakkas õunapuu liikuma ja nihkuma, kuni juured maa seest väljas olid. Just nagu vähi jalad hakkasid juured puuga jooksma – ning ikka noorikule ja noormehele järele. Kuldpuu ja õunad kilisesid ja kõlisesid nagu kuljused ja kellukesed. Ka rikas mees kuulis korraga seda kullakõlinat… Õunapuu hüüdis sõitjatele ikka järele:

Mees, mees!
Oma jätad,
Võõra viid!

Noormees tahtis hobust kinni pidada ja kuulata, aga sortsist-noorik käskis ikka ruttu ja ruttu edasi sõita ja ütles:

Sõida, sõida!
Oma helmeste helin,
Oma keede kõlin,
Oma sõle sõidukuma!

Sõidavad küll edasi, aga kuulevad ikka jälle, kuidas õunapuu hüüab: „Mees, mees! Oma jätad, võõra viid!”

Sortsist-noorik kihutab ikka jälle taga ja räägib oma helmeste helinast, keede kõlinast ja sõle sõidukumast.

Jõudsid viimaks suure jõe ääre ning kuulsid nüüd, kuidas tagaselja selgesti kõlistati ja hüüti:

Mees, mees!
Oma jätad,
Võõra viid!

Nüüd ei kuulnud noormees nooriku keelust enam midagi, vaid pidas saajavankri kesk silda kinni ja vaatas tagasi. Jälle hüüdis õunapuu:

Mees, mees!
Oma jätad,
Võõra viid!

Noormees sai nüüd sortside pettusest kohe aru. Südametäiega võttis ta valenooriku vankrist ja viskas üle silla jõkke. Oma nooriku võttis ta aga kulduibult maha ja tõstis vankrile. Seal raputas end õunapuu, nagu oleksid ta oksad suure tormi käes olnud, ning kõik kuldõunad kukkusid sillale. Puu ise oli aga kui maa alla kadunud. Noormees ja noorik korjasid kuldõunad vankrisse ja sõitsid nüüd noormehe koju, kus kuldõunad kui nooriku veimeanded mehe rikkuse veel mitu korda suuremaks tegid. Sortsnooriku südamest kasvas aga suur vesiputk üles, mis silla kõrval lainete käes üles ja alla kõikus.

Aasta oli juba ammugi mööda läinud ning noor noorik kiigutas juba prisket pojukest süles ja suigutas suu ääres. Ka vana sorts oli kuulnud, et tütrel poeg olevat sündinud. Võttis nõuks noort ema vaatama minna. Sillast üle minnes silmab sorts ilusa vesiputke; ütleb iseendamisi: „Ma viin ta tütrepojale mängukanniks!” Tõmbab putke välja, aga – oh ehmatust! – putke juure otsas on sortsnoorik, vana nõia tütar! Räägib tütar nüüd isale oma karistusloo ära. Vana sortsi viha sütib põlema ning ta ähvardab silda jalaga katki põrutades õele kõik kätte maksta. Tulevad mõlemad rikka mehe talusse. Meest polnud kodus; noor ema teeb leiba.

Sorts viskas talle hundinaha selga, ning vaene ema jookseb hundina metsa.

Oma tütrele aga pani nõid käbi pahema rinna asemele ja jättis ta rikka mehe perenaiseks. Ise pühkis ta kohe jälle minema, et peremees koju tulles salakelmusest aru ei saaks.

Käbil polnud aga piima sees; teravad okkad küünistasid lapse suud ning väetikene karjus ööd kui päeva. Ei teadnud peremees midagi, mis lapsel viga. Amm aga aimas: ema puudub!

Juhtus nüüd amm ükskord lapsega metsa ääres kõndima, siis laulis ta lapsele nagu vaigistuseks:

Tule välja, emakene!
Laps itkeb imetajada,
Leinab leivakastijada.

Selsamal silmapilgul tuli hunt metsast välja, viskas naha maha ja hakkas last kallistama ja imetama. Tõmbas siis naha jälle selga ja jooksis metsa. Amm tundis õige ema kohe ja rääkis asjaloo kodus peremehele. Nõnda käis nüüd hunt iga päev last imetamas.

Ühe targa nõu järele küttis aga mees ühel päeval kivi, kuhu hunt oma naha ikka peale viskas, tulikuumaks. Jälle viidi laps metsa ääre ja hunt viskas naha kivile, – aga see kõrbes ja kärises seal kokku nagu põlenud kasetoht. Nüüd oli naine jälle päästetud.

Sorts-ema keetis suures pajas vett. Mees ütles: „Lase, ma aitan vee tulelt maha võtta!” Ja ta tõukas sellejuures sortsi tütre keeva vee patta, kust ta kui tont pärast metsas maha maeti. Tema haua peal kasvavad veel praegugi koerputked. Aga mees elab oma hea naisega õnnes ja ilus.

Viited:
Juhan Kunderi muinasjutt
 
https://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/27.html