Tõmmatud tüdruk
Uueküla karjatüdruk, ilus ja priske, läinud sügisel õhtul pimedal ajal lehmi lüpsma. Aeg jäänud juba kauaks lehmalüpsmiseks. Mindud vaatama – ei tüdrukut kusagil. Küll hüütud ja otsitud. Lüpsik leitud aiateiba otsast. Arvatud kohe, et ära tõmmatud.
Palju aastaid olnud juba tüdruku kadumisest mööda läinud ja see lugu unustusse jäänud, kui Virtsu mehed Tallinna killavoori läinud. Linnast väljatulek olnud õhtuaegu. Mehed tulnud paarkümmend versta kodu poole. Olnud juba öömajale jäämise aeg, aga kõrtsid teekäijaid täis. Hobused väsinud. Nad tulnud veel natuke edasi ja läinud ühte maantee ligidal olevasse tallu öömajale.
Õhtul näevad mehed: nooreealine naine hoiab väikest last ja suurem on püsti ta põlvede ees. Naine on kurvanäoline. Viimaks pannud lapse kätki, kiigutanud ja hakanud laulma:
“Kasselaidus ma kasusin,
Peedulaidus kasvin pitka,
Jürilaidus võtsin loogu,
Karjanasval hoidsin karja…”
Seepeale hakanud mehed naiselt küsima: “Kust te teate meie pool olevate laidude, kohtade ja külade nimesid, kuna meie kodu siit sada versta kaugel on?”
Nüüd hakanud naine rääkima: “Mina tundsin teid kohe, kui tuppa tulite, seepärast püüdsin lauluga ennast teile tutvustada.”
Mehed küsinud: “Kuidas sa siis siia said?”
Naine: “Kas teie siis ei tea sellest tüdrukust, kes sügise kaheksa aasta eest ära kadus?”
Siis tulnud meestel meelde ja nad tundnudki tema ära.
Naine rääkinud: “Ma läksin karjalauta lehmi lüpsma, lauda ees olid tõmbajad, võtsid mind kinni ja panid lüpsiku aiateiba otsa. Karjumine oli võimata. Ma oleksin ammu juba koju teatanud, et elan alles, aga seda ei ole mind teha lastud.”
Nüüd peetud mehi paar päeva seal. Naine ütelnud, et mees on hea ja lahke tema vastu, seepärast ei tahtvat ta enam tagasi tulla. Ainult see olevat teda esiti kurvastanud, et mehed teda pole tundnud. Esimesed aastad olevat tal igavad olnud, seepärast et teda teiste teadmata ära viidud.
