Tõnnivakast
Vändra kihelkonnas Vändra ja Lelle vallas on paljudes peredes tõnnivakaks vana rattarumm olnud, mis kambri otsal seisnud. Rattarummu – tõnnivakka – viidud kõigist töödest ja saadustest ikka kõige parem ohvriosa, millest siis tulnud, et seal peres, kus tõnnivakka häid ohvreid viidud, kõigis asjus ikka hea õnn asunud, kuna teistes peredes, kus tõnnivakast vähem hoolitud, alati pahandused ja õnnetused olnud.
Tõnnivaka läbi kannatanud võõrad inimesed palju õnnetusi ja haigusi. Läinud keegi näiteks tõnni perest lehmamullikat, seapõrsast või mõnda muud looma ostma, kohe olnud ostjal haigus ligi ning ostetud loomad pole ilmaski õnnestunud. Muidu pole haigusest lahti saanud, kui pidanud tõnni “laskma”.
Tõnnilaskmise pärast minnakse targa juurde, niisuguse inimese juurde, kes tõnni oskab lasta. Tark pomiseb mitmesuguseid sõnu, mida keegi teine ei oska, teeb mõne viguri, laeb siis püssi sulahõbedaga, vanade hobusekinga naeltega ja kõbjasega¹ ning laseb siis tagurpidi läbi reite sinnapoole külge, kus haige selle tõnnivaka arvab olevat, kust ta haiguse saanud. Sellejärele peab haigus nagu käega ära võetud olema. Mõned nimetavad “tõnnilaskmise” asemel “tõnnile tuld andma”, tõnnilaskjat aga tuleandjaks.
Et tõnnivakkade arv Vändra vallas ikka suuremaks kasvanud ja nende läbi haigused ikka rohkem laiali lagunenud ning inimesed küll pimedaks, küll kõveraks, küll kiduraks, küll põduraks jäänud, siis võtnud Vändra õpetaja Körber nõuks tõnnivakku ära hukata. Tema nõudmise peale pidanud rahvas oma tõnnid Vändra Tihasselle jõkke uputama.
Usutakse, et see, kes sellest jõest või muust kohast, kus tõnnivakad olnud, üle läheb ja talle tõnn meelde tuleb, veelgi ühte ja teist haigust saavat.
Hoolimata hukkamisest, olevat nüüdki veel mõnes peres endisi tõnnivakku näha.
