Vares ja madu
Vares ehitas endale pesa jõe kohale kooldunud haralise õõnsa remmelga otsa. Oskamata pahandust karta munes ta pessa munad ja haudus välja pojad. Kui pojad olid koorunud, lendas ema neile toitu otsima.
Kuid sellesama remmelga õõnes oli musta Mao elupaik. Madu ootaski vaid seda, et Vares oma pojad välja hauks. Niipea kui Vares ära lendas, roomas Madu oma urust välja, ronis pesa juurde ja võttis ühe varesepoja endale toiduks.
Vares tuli tagasi ja nägi, et üks poeg on puudu. Ta kraaksus tükk aega, viimaks jäi vait. Mis seal ikka parata! Järgmisel päeval aga, näe! – juba teine poeg puudu. Ei möödunud nädalatki, kui kõik varesepojad, kellele polnud veel suledki jõudnud selga kasvada, kaduma läksid.
Küll kraaksus Vares, küll nukrutses – midagi ei aidanud. Ta oli sunnitud uuesti munema ja poegi välja hauduma. Kuid paraku juhtus teinegi kord samasugune õnnetus. Vaevalt jõudsid varesepojad kooruda ja ema lendas neile toitu tooma, kui Madu roomas iga päev puu otsa ning viis ühe poja teise järel minema.
Kord märkas Vares, kes on ta õel vaenlane. Ta nägi Madu, kui too viis ära ta viimase poja. Vares tõstis säärast lärmi, et kogu väli rõkkas. Aga mis sellest kasu! Sel ajal kui Vares Mao uru juures istus, täiest kõrist kisas, julma röövlit sajatas ja kirus, krõbistas Madu oma urus ta poja konte ja tundis end olevat väljaspool ohtu, sest Vares ei saanud talle midagi teha.
Vares taipas isegi, et kisa ja nutt midagi ei aita, ning lendas nõu küsima oma vaderi Rebase käest, kes elas sealsamas lähedal järsu kalda sisse kaabitud urus.
“Oi, vaderike,” ütles Vares, “anna mulle nõu, mida ma pean tegema neetud naabriga, musta Maoga? Ta elukoht on minu õnnetuseks seesama puu mis minulgi. Ma haudusin kaks korda pojad välja ning kahel korral röövis see õel olevus nad pesast ja sõi ära! Mina aga ei saa teda kuidagi kätte!”
Rebane mõtles järele, vangutas pead, liputas saba ja ütles: “Siin, vaderike, ei saa jõuga midagi teha, siin peab kavaluse appi võtma.”
“Ma näen seda ise kah,” nõustus Vares, “kuid nagu kiuste ei oska ma mingit kavalust välja mõtelda.”
“Aga mina õpetan sulle, vaderike. Siin jões käib tihti kuningatütar suplemas. Kui ta jälle jõe äärde tuleb ja oma kuldse kaelakee või mõne muu läikiva eseme kaldale paneb, siis võta see nokka ja lenda minema, kuid nõnda, et kuninga teenrid seda näeksid. Nad jooksevad kisades sulle järele, sina aga lenda remmelga juurde ja viska see asi Mao urgu. Küll sa siis näed, mis saab.”
Vares võttiski rebase nõu kuulda. Niipea kui kuningatütar suplema tuli, kaldal lahti riietus ja oma kuldse kee liivale pani, hiilis Vares ligi, võttis kee noka vahele ja lendas minema.
Seda märkasid kuninga teenrid ja tormasid kisades Varesele järele. Vares aga lendas otsejoones remmelga juurde, viskas kee Mao urgu, ise istus lähema puu latva ja jäi vaatama, mis edasi saab.
Teenrid jooksid remmelga juurde. Nad olid märganud, et vares laskus keega alla, kuid tõusis õhku ilma selleta. Nad hakkasid otsima. Üks neist märkas puuõõnt, vaatas sinna sisse ja nägi kaelakeed. Sedamaid hakkasid nad puuõõnest ketti välja koukima. Äkki nägid nad, et seal on keras hiiglasuur must Madu. Teenrid ei hoolinud sellest, et Madu polnud kee varguses süüdi, nad tirisid ta puuõõnest välja ning tapsid ära, keti aga võtsid kaasa. Vares oli väga rõõmus, et vaenlane otsa sai, ja võis nüüdsest peale rahus elada.
