Varesed ja öökullid
Ühes suures metsas pesitses palju vareseid. Neid oli nii tohutult, et metsas ei leidunud peale nende kohta teistele lindudele ja loomadele: kogu mets kujutas enesest tõelist varesteriiki. Metsa keskel aga olid kõrged kaljud, ühes kaljuseinas oli ruumikas ja pime koobas, kus elutsesid öökullid samuti arvutul hulgal nagu varesed metsas.
Päeval olid varesed metsas täielikud peremehed, nad kraaksusid lakkamatult, istusid puudel ja kaljudel, tundsid end täiesti vabalt. Aga kui saabus öö ja varesed oma pesades magama jäid, siis tulid koopast välja öökullid. Nad lendasid otsejoones varesepesade juurde ja igaüks neist tappis ühe varese.
Varesed talusid kaua seesugust nuhtlust, kuid lõppude lõpuks nende kannatus katkes. Ühel ilusal päeval kutsus vareste kuningas kogu oma rahva kokku suurele nõupidamisele ja ütles: “Kuulake minu lapsed! Igavene häda on meil nende öökullidega! Nad tungivad meile kallale öösiti, mil me magame ega suuda end kaitsta. Keegi meist ei või magama heites kindel olla, et ta järgmisel päeval üles ärkab. Ei! Nõnda enam elada ei või! Meie näeme päevad läbi vaeva, otsime toitu, söödame oma poegi. Need päevavargad aga vedelevad päevad läbi urus, kuid öösiti nabivad meid kinni, nagu oleksime nende omad! Ja vaadake: meie töötame, kuid meid jääb ikka vähemaks ja vähemaks, aga nemad logelevad ja aina paljunevad meie hukatuseks. Kui niiviisi edasi läheb, siis lõpeb meie sugu varsti päris otsa. Andke nõu, mida peaksime ette võtma?”
Sellel kuningal oli viis ministrit, kes olid teeninud juba ta isa valitsemisajal ja täitnud palju aastaid oma kohustusi. Kuulates kuningat, noogutasid nad pead ja ütlesid hiljem: “Ole tänatud, oo kuningas, et sa selle nõupidamise kokku kutsusid! Paistab, et sa hoolitsed väga oma rahva eest. Ela õnnelikult veel palju aastaid.”
“Hea küll, hea küll,” vastas kuningas kohmetudes. “Kuid teie, minu targad ministrid ütelge nüüd oma arvamus, kuidas võiksime sellest hirmsast nuhtlusest vabaneda.”
Pärast pikka järelemõtlemist ütles esimene minister: “Oo aulik kuningas, minu arvamus on järgmine: öökullid on tugevad, meie oleme nendest nõrgemad; pealegi tungivad öökullid meile öösiti kallale, meie aga magame siis ega näe midagi. Mida me võime nende vastu? Kõige parem oleks saata nende juurde meie esindaja ja paluda, et nad sõlmiksid meiega rahu, isegi kui peaksime armuandmise eest kallilt tasuma. Sa tead ju, et on olemas niisugune ütlus: “Vägevaga ära tülitse, parem annab järele.””
“Hm,” ümatas kuningas, kuuldes seesugust nõuannet, “Ma ei vaidle vastu, nõuanne on väga arukas, kuid … Noh, aga sina, mu teine minister, mida ütled sina?”
“Oh, aulik valitseja,” lausus teine minister, “minule ei meeldi põrmugi see, mida soovitas mu lugupeetav eelkõneleja. Paluda armu meie verivaenlastelt? Vähe sellest, et nad on nii palju meie rahvast tapnud, nüüd peaksime neid veel ka kummardama! Ei! Nii madalale ei ole veel langenud meie eneseuhkus! Parem üheskoos ausas võitluses surra, kui niisuguse hinnaga endale elu lunastada, Ja pealegi, kujutage endale ette! Meie vaenlastel pole ju autunnet ega südametunnistust! Nemad tungivad öösel meie kallale, tapavad meid siis, kui oleme unised ja kaitsetud! Kas te arvate, et nad võtavad meie saadikut kuulda? Ja kui sõlmimegi rahu, kas nad siis peavad oma lubadust? Muidugi mitte! Seepärast peaksime parem pühendama kogu oma jõu sõdimiseks nende vastu, aga mitte mõtlema seesugusele halvale rahule.”
“Sa räägid väga hästi, mu sõber,” ütles selle peale kuningas, “kuid … kuulame õige ära, mida ütleb kolmas minister.”
Kolmas minister, vana ja haige, lausus kähiseva häälega: “Kraa, kraa! See on tõsi, et meil ei sobi neilt rahu paluda, aga kuidas me nende öökullidega sõdima hakkame? On ju teada, et nemad on meist tugevamad, sest nad sõdivad öösiti ja tungivad uniste kallale. Kui me alustame nende vastu sõda, siis ei ela me isegi esimest ööd üle: nad tungivad meile kallale ja peksavad kõik viimseni surnuks. Minu nõuanne oleks järgmine: lahkume sellest õnnetust metsast ja hirmsatest naabritest, lendame siit minema, kuni oleme veel elus ja terved, otsime endale uue pelgupaiga.”
“Hm, hm,” pomises kuningas ja vangutas pead. “Seegi on nõuanne. Kuid kuulake, mida ütleb neljas minister.”
“Mina soovitaksin, aulik kuningas, mitte kiirustada sõjakuulutamisega, rahumõistmisega ega ka põgenemisega, vaid oodata, mis edasi sünnib. Võib ju olla, et meie kõik hukka ei saa. Vahest võtavad öökullid aru pähe ja jätavad meid rahule – neilgi võib südametunnistus ärgata. Ja võib-olla kolivad nad hoopis ise kusagile teise kohta. Kõike võib juhtuda. Parem ootame ära.”
Viimane minister oli õige vana küürus Kraaksnokk. Kuningas pöördus viimaks tema poole. “Ja mida ütled sina, Kraaksnokk?”
“Mida ma võiksin ütelda? Kõik ministrid andsid sulle tarka nõu. Kuid kõige selle juures on vaja veel midagi, ja nimelt – kavalust.” Varesed kuulasid seda tarka nõuannet, nokad pärani, kuid keegi ei mõistnud seda õieti.
“Sinu nõuanne on hea, vanataat,” lausus vareste kuningas, “kuid tabagu mind välk, kui ma taipaksin, mille peale sa rihid.”
“Rihin selle peale, et öökullidega sõdides peame kasutama kavalust, vaat milles on asi!” vastas Kraaksnokk. “Me peame tegutsema ühel nõul ja tegema nendega nõnda, nagu tegid kolm kaarnat ühe kanakulliga.”
“Ja mida nad temaga tegid?” küsis vareste kunuingas.
“Oo, see on pikk lugu,” vastas Kraaksnokk. “Kuulake siis, minu lapsed, kuidas see oli. Kord lendasid ringi kolm kaarnat, kes olid väga näljased. Äkki nägid nad, kuidas kanakull sööstis ülalt tare juurde, püüdis kinni tuvi ja viis ta küünte vahel metsa poole, et seal lõunat süüa.
“Kui meie ka kas või niisuguse tuvi kätte saaksime!” õhkas üks kaaren nulu otsas istudes.
“Kolmekesi me küll kõhtu täis ei saaks, kuid nälga kustutaksime kas või natukenegi,” lisas teine.
“Kuulge, võtama kanakullilt saagi ära!” pani ette kolmas.
“Võtame. Aga kuidas? Tema, röövel, on tugev, heaga ta ära ei anna.”
“Aga võib-olla annab?”
“Kuulake, mida mina välja mõtlesin,” sõnas kolmas kaaren.
Kõik kolm pistsid pead kokku, sosistasid midagi isekeskis ning lendasid seejärel kiiresti laiali, nii et kanakull neid ei näinud. Iga kaaren laskus eri puu otsa selle tee äärde, kustkaudu kanakull metsa poole lendas.
Kui kanakull esimese kaarna kohale jõudis, tõusis too puu otsast lendu, ligines kullile ja hüüdis: “Tere päevast, onuke!”
“Tervist,” ühmas kanakull, heitnud kaarnale kahtlustava pilgu. “Mis sind siia tõi?”
“Oi, paistab, et teie olete päris pigis, onuke, kui olete juba vainukägusid hakanud püüdma.”
“Mis vainukägusid?” küsis kanakull.
Olgu teile teada, et kanakull sureb ennem nälga, kui sööb ära vainukäo; ta ei kannata vainukäo lõhna.
“Teie küünte vahel on ju vainukägu, ärgu pahandagu teid minu sõnad,” õrritas teda kaaren.
“Oled sa pimedaks jäänud või? Kas sa ei näe, et see on tuvi?” käratas kanakull vihaselt.
“Tuvi!” imestas kaaren. “Ptüi! Esimest korda näen niisugust tuvi. Ma võiksin vanduda, et see on vainukägu. Aga kui te just nii väga tahate, olgu siis pealegi tuvi.” Ja ta lendas eemale.
Kanakull jätkas pahasena teekonda, kui vastu juhtus teine kaaren: “Tervist, onuke!”
“Kao minema koos kogu oma neetud sooga!” hüüdis talle kanakull.
“Oi, miks te nonda vihastate? Egas mina pole süüdi, et teid kohtasin. Aga võib-olla on teil häbi, et ma näen, kuidas te vainukägu tassite? Mis siis sellest, onuke, nälg ei anna häbeneda! Kui tuvi ei ole, siis peab oma patust ihu kas või vainukäo lihaga toitma.”
“Oled sa ogaraks läinud või? Kas sa ei näe, et see on tuvi, aga mitte vainukägu.”
“Mina näen päris hästi, onuke, aga teil on vist nägemine kange nälja tõttu viletsaks muutunud. Kuid ärge kartke. Mina vainukägu teie käest ära ei võta. Sööge aga nii palju kui sisse läheb. Mina ei võtaks teda suhugi, pakutagu mulle selle eest ükskõik mida. Ptüi!” Ja ta lendas minema.
“Mis jant see on!” mõtles kanakull. “Kas olen mina rumalaks läinud või nemad! Aga võib-olla olen ma tõepoolest tuvi asemel neetud vainukäo kinni nabinud? Ptüi!”
Ta nuusutas oma saaki – tõepoolest, justkui polekski õige tuvi lõhn. Välimuse järgi paistis see küll tuvi olevat, kuid vaene kanakull ei uskunud enam oma silmi.
“Võib-olla olen ma tõepoolest pimedaks jäänud? Seal lendab jälle üks kaaren, kuulan, mida tema ütleb.”
Ja tõepoolest, talle lendas vastu kolmas kaaren.
“Tervist teile, onuke!” hüüdis too. “Kuhu te selle vainukäo viite? Karul on ehk kõht valutama hakanud ja teie tahate talle seda kõhuvalurohuna sisse anda?”
“Kao minema oma karu ja vainukäoga!” hüüdis kanakull. Ta laskis tuvi küünte vahelt lahti ja lendas minema, kaarnad aga tormasid tuvi kallale ja pistsid ta kinni.
Vaat niiviisi, armuline kuningas, peame meiegi oma vaenlase võitmiseks abinõu leidma,” lõpetas loo Kraaksnokk.
“Väga hea,” nõustus kuningas, “kuid missuguse abinõu? Ütle, kui sa tead, sest mina ei oska ühtegi abinõu leida.”
“Üht ma tean,” lausus Kraaksnokk, “kuid seda võin ma ütelda ainult sinule nelja silma all.”
“Kui sa teisiti ei või, siis olgu nii!” nõustus kuningas, viis Kraaksnoka oma elutuppa, pani ukse kinni ja ütles. “Noh, räägi!”
“Kuula, mu kuningas,” lausus Kraaksnokk. “Minu nõu on järgmine. Tee nonda, nagu vihastuksid sa minu peale, viska mind ukse taha, karju kogu rahva ees, et olen äraandja, sõima ja peksa mind, peksa nagu kord ja kohus, ilma haletsemiseta. Ja siis jäta mind siia, ise aga võta kogu oma rahvas kokku ja lenda sellest metsast minema. Lenda kaugele Mustale mäele ja oota mind seal. Mina aga katsun selle aja sees hiilida öökullide lossi juurde ja vaadata, kuidas saaks nendega kõige kergemini hakkama. Kui ma kõik korralikult olen välja uurinud, siis lendan teie juurde ja ütlen, mida te peaksite ette võtma. Ära minu pärast karda. Mina olen päris kindel, et tulen sellega hästi toime.”
Kuningas kaalus kõik üksikasjalikult järele ja nõustus Kraaksnoka ettepanekuga. Ta avas kisades ukse, tagus Kraaksnokka tiibade ja nokaga ning kriipis küüntega. Viskas Kraaksnoka uksest välja ja hakkas kogu rahva ees kisama: “Ah sina, äraandja! Müüdav hing! Tähendab, nõnda oled sa mulle ustav! Ma kisun su tükkideks!” Ning ta peksis ja küünistas vaest Kraaksnokka niikaua, kuni too haavatuna ja verisena maha kukkus.
“Kõngegi siin!” hüüdis kuningas. “Aga teie, mu lapsed, asuge kõik teele. Lendame otsima endile uut pelgupaika.” Valjusti kisades ja lärmates tõusid varesed oma senistest pesadest õhku, jätsid oma kodupaigaga hüvasti ning lendasid kuninga ja ta ministrite juhtimisel Mustale mäele.
Öökullid kuulsid oma hiiglasuures losssis seda kisa ja lärmi, kuid nad ei teadnud, mida see tähendab. Kui aga jõudis kätte õhtu ja oli juba küllalt pime, lendasid nad oma kombe kohaselt jahile. Tormasid varesepesade juurde – need olid tühjad, kõik pesad olid otsekui puhtaks pühitud. Ühtegi elavat hinge polnud enam seal. See oli päris kummaline! Öökullid otsisid, sagisid mööda metsa, äkki kuulsid nad, kuidas ühe tamme all keegi oigas ja sabistas. Nad lendasid ligemale. See oli Kraaksnokk. “Ahaa, sa oled siin!” hüüdsid öökullid ja tormasid ta poole, et teda lõhki kiskuda.
“Pidage, öökulli-isandad,” lausus Kraaksnokk nõrgal häälel. “Ärge tapke mind! Te näete ju isegi, et mul pole jäänud enam kuigi kaua elada. Kuid palun teid, viige mind oma kuninga juurde! Ma tahaksin enne surma teatada talle midagi õige tähtsat.”
Öökullid täitsid Kraaksnoka palve, võtsid tal ettevaatlikult tiivanukkidest kinni ja viisid ta oma kuninga Punnsilma juurde. “Kes sa niisugune oled ja mida sa mulle öelda tahad?” küsis kuningas karmilt.
“Oo, võimas ja kuulus kuningas,” ütles Kraaksnokk, püsides suuri vaevu jalul. “Minu nimi on Kraaksnokk ning veel täna olin ma vareste kuninga kõige vanem minister. Kuid sellepärast, et ma olin sinu poolt, nõuande pärast, mis ma talle andsin, langesin ma ta viha alla, pidin taluma häbi ja peksu, millest ma võib-olla ei parane.”
“Mis teil siis juhtus ja kuhu kadus teie kuningas koos oma rahvaga?”
“Nad lendasid minema, sest nad kartsid teid. Mina aga soovitasin oma kuningale saata teie juurde saadikud kingitustega ja elada teiega sõpruses. Kuid kuningat haaras raevuhoog, ta torma soma ministritega minu kallale, hakkas mind peksma, nokkima ja kriimustama. Oleksin hukka saanud, kui ma poleks pugenud vana tamme juurte alla, kust nad ei suutnud mind välja tirida. Siis hüüdis kuningas:
“Noh, aitab talle! Loodan et see äraandja kõngebki siia urgu. Meie kõik aga lendame võõrale maale, üheksa mäe taha. Seal oleme väljaspool ohtu, kuni meie luurajad õpivad hoolega tundma öökullide tohutu suurt lossi. Siis tuleme tagasi, tungime nende pelgupaika ja notime kõik halastamatult maha.”
Öökullid vaikisid, kuuldes seesugust jutt. Ka kuningas Punnsilm jäi mõtlema. Hiljem kutsus ta enda juurde nõupidamisele oma ministrid ja ütles neile: “Ministri-isandad, te näete ise, milles on asi. Kraaksnokk, meie vaenlase kõige vanem minister, sattus meie kätte vangi ja paljastas kõik vastase kavatsused. Mida me peaksime temaga tegema?”
Esimene minister mõtles mõne minuti ja ütles siis: “Mina arvan, armuline kuningas, et temasse on tarvis suhtuda kui liitlasse, kelle oleme ootamatult endale saanud. Võtkem teda vastu nagu külalist ja olgem talle tänulikud, et ta meid hirmuäratava ohu eest hoiatas.”
“See on hea nõuanne,” lausus kuningas. “Aga mida ütled sina, teine minister?”
“Minul ei ole ka midagi selle vastu,” vastas teine minister.
“Ja mida ütled sina, kolmas minister?”
“ Minagi olen nõus meie vangi külalisena vastu võtma. Aga kui Kraaksnokk on meie tõeline liitlane, siis valvaku ta päeval, et keegi meie lossile ootamatult kallale ei tungiks, öösel ei karda me niikuinii kedagi.”
“Sa kõneled väga arukalt,” lausus kuningas. Ta pöördus oma kõige vanema ministry poole ja küsis temalt: “Ja mida ütled sina?”
“Mina arvan, armuline kuningas, et seda ausat rauka pole tarvis tappa. Võtkem teda aupaklikult vastu.”
“Minagi arvan nõnda,” lausus kuningas Punnsilm.
Rõõmuhõisetega viisid öökullid Kraaksnoka oma lossi juurde. Kui nad sissepääsuni jõudsid, kattis Kraaksnokk parema tiivaga oma silmad, jäi seisma ja ütles kuningale: “Oo, aulik kuningas! Minul ei sobi su suursugustesse eluruumidesse astuda!”
“Mispärast siis?” küsis kuningas üllatunult.
“Istu siia, ma ütlen sulle.”
Kuningas ja kõik ta ministrid võtsid koopa sissepääsu läheduses asset ja Kraaksnokk istus kuninga ette.
“Räägi!” käskis kuningas.
“Ma kuulsin oma kadunud isalt, kelle surmast möödub varsti sada aastat,” alustas Kraaksnokk, “et kunagi ammu oli keegi ülitark öökull ette kuulutanud teie ja meie rahva tulevikku. Tollest ettekuulutusest mäletan ma seniajani ainult ühte salmi:
Kui kaaren öökulli pessa juhtub,
siis öökullid satuvad ohtu.
Mina age ei taha, et su kodu hädaohtu satuks, aulik kuningas, seepärast palun sind jäta mind siia õue. Ma ehitan endale pesa teie lossi värava ette ja hakkan ustava valvurina päeval valvama, et mu hõimud teie juurde ei tungiks ega teile kahju ei teeks.”
Kuningas ja ta ministrid nõustusid sellega ning kuningas Punnsilm koos kogu oma rahvaga lendas öökullide lossi päevasele puhkusele, Kraaksnokk aga jäi välja.
Päevad läksid. Kraaksnokk mängis ikka veel jõuetut, ta ei käinud jahil ja toitis ennast hiirte ning linnukestega, keda kuningas Punnsilma käsul tõid talle öökullid. Pisitasa hakkas ta endale pesa ehitama. Ta lendas metsas ringi, korjas kuivi oksi, kandis neid kaljukoopa juurde ja viskas sissekäigu ette maha. Selle hunniku keskele tegi ta kuivanud lehtedest ja kulust endale aseme.
Kuhi muutus iga päevaga üha kõrgemaks ja kõrgemaks ning hakkas aegamisi takistama sissepääsu öökullide lossi. “Ma teen seda meelega,” seletas Kraaksnokk kuningas Punnsilmale. “Vareste salakuulajad on juba palju kordi siin käinud, et leida sissepääsu teie lossi, kuid haohunniku taggant ei või nad seda näha.” Rumalad öökullid tundsid rõõmu, et Kraaksnokk kaitseb nii hästi nende lossi, aga Kraaksnokal oli oma plaan.
Ühel hommikul valis ta paraja silmapilgu, tõusis oma pesalt õhku ja lendas tuhatnelja Mustale mäele. Ta jõudis pärale lõunaoote ajal ning jäi kuninga ette seisma. “Aa, tervist, Kraaksnokk!” hüüdis vareste kuningas rõõmsalt. “Sa olid kaua ära. Me arvasime juba, et sind pole enam elevate kirjas. Noh, kuidas meie asjaga on?”
Kõik varesed imestasid, et kuningas rääkis nõnda sõbralikult Kraaksnokaga, keda ta oli ise nii koledasti peksnud ja sõimanud. Kraaksnokk ei vastanud kuninga tervitusele, vaid ütles rutakalt: “Kõik on hästi, aulik kuningas! On saabunud aeg tegutsemiseks. Käsi kõigil sedamaid teele asuda. Ja kiiremini! Kiirusest oleneb meie võit!” Kuningas andis sedamaid varestele käsu: tiivad välja sirutada ja lendu tõusta. “Kuulake mind, mu lapsed,” lausus Kraaksnokk. “Siis, kui me läbi metsa lendame, võtku igaüks noka vahele nii suur kuiv oks, kui keegi suudab kaasa viia, ja kiirustagu mulle järele!”
Kõik asusid teele. Pärast lõunat peatusid nad metsas, kust mõni nädal tagasi olid hirmsate öökullide pärast olnud sunnitud põgenema. Kraaksnokk käsutas, et kõik korjaksid metsas vaikselt hagu, ise lendas ta lähedale karjamaale. Seal põles karjuste lõke. Karjused ise olid läinud lambaid lähemale ajama. Seda silmapilku kasutaski Kraaksnokk, kes haaras küünte vahele hõõguva tuki ja lendas otse öökullide lossi sissepääsu juurde.
“Minu järele, lapsed!” hüüdis ta varestele. “Visaku igaüks oma oks öökullide koopa avause ette, otse kuivade lehtede hunnikule!” Varesed hakkasid oksaraage alla loopima ja kuhjasid peagi neid sinna nii palju, et sulgesid koopa sissepääsu täiesti. Siis heitis Kraaksnokk hõõguva tuki oma pessa, mis oli lausa sissepääsu ees, ja hakkas selle kohal tiibu lehvitama. Tukk hakkas kiiresti leegitsema ja sellest süttis pesa kuiv rohi, rohust – kuivad lehed ja lehtedest – kuiv hagu.
“Lehvitage tule kohal tiibu!” kamandas Kraaksnokk. Sajad varesed hakkasid tiibu lehvitama, sellest tõusis tugev tuul ning varsti lõi kogu haokuhi heledalt lõkkele. Paksud kuumad suitsupilved tungisid öökullide lossi ja ei möödunud poolt tundigi, kui kõik öökullid koos kuningas Punnsilma ja ta heasüdamlike ministritega olid oma koopas otsa saanud.
Kaarnad ja varesed aga rõõmustasid südamest, et vabanesid sedasi kavaluse läbi oma hirmsatest vaenlastest, Nüüdsest peale võisid nad vabalt oma metsas elada ega kartnud enam öiseid kallaletunge. Nende sugu kasvas sellest ajast peale jõudsasti, aga öökullide sugu aina vähenes ning öökullid loobusid alatiseks kaarnaid ja vareseid tülitamast. Kaarnad ja varesed peksavad ja sõimavad öökulli, kui nad teda kusagil märkavad.
Kraaksnokka aga austasid kõik ta elu lõpuni.
