Viimsed härjapõlvemehed
Vanal ajal elasid härjapõlvemehed Eestimaal. Need olid kasvu poolest väiksed, lühikesed, paksud mehed, aga osavad kõigele tööle. Iseäranis tegid nad iga meistritööd. Kraasist, vasest, kullast, hõbedast, terasest ja rauast valmistasid nad imeasju. Ka tublid laulumehed olid nad, nõnda et kuidagimoodi laita ei võinud.
Suured sõjad, näljad ja katkud pigistasid neid raudse käega, kuni nende suguvõsa nii kokku sulas, et üksainus perekond viimaks järel oli. Need olid siis meistrid, kes väga vanal ajal meie maal kunstitööd toimetasid, mida peenikeste tööde tundjad meie päevini ei ole suutnud järele teha. Seepärast olid nad ka rikkad, et nende töö kallist hinda maksis.
Sagedasti tulid aga neile ette nii rängad tööd, mis üle väikeste meeste jõu käisid. Siis oli häda suur. Tugevaid mehi ei tahtnud nad pidada, sest need ei olnud ju nende rahva seast, ja võõrastele ei tahtnud nad õpetada. See oleks nende töö odavaks ajanud, kui tugevad oleksid ka targad olnud. Ei olnud neil jõudu, eks selle-eest oli jälle kavalus.
Nad võtsid küll meie rahva seast endile õpipoisse, aga kui õpipoisi aeg täis sai, hukkasid kadeduse ja ahnuse pärast kavalusega ära. Nõnda sulasid kõik õpilased nende käsuks, ilma et ühte hingegi oleks pääsenud ja ametit ilma kandnud.
Nüüdki veel tuleb ette, et väiksed mehed terasemad ja nobedamad on kui suured, sest meie rahvas elas ju segamini härjapõlvlastega, ja nii kinnitati mõnegi härjapõlvlasega abielukontraht. Meie põlveni esineb veel väikesi inimesi, kuigi väga vähe. Neid näidatakse ka raha eest, sest et härjapõlvlased olid rahaahned.
Ka olid nad kanged salateede tegijad, et tugevad mehed neid viimseni ei saaks ilmast kaotada. Tori põrgugi on nad õõnestanud, ja see õõnestee käib Riia linna lähedale välja. Kui nad siit maalt ära läinud, müürinud nad selle Tori jõe poolt kinni, pannud kolm raudust ette ja kolmanda ukse kõrvale teinud kuradi, puust kõik sarved pähe. Kui viimaks aru saadud, et härjapõlvlased pakku on pannud, mindud jõe äärde vaatama. Rauduksed ees, mis teha?
Üks meie vana soldat, sel olnud veel mõõk, mille härjapõlvlase juures õppinud poiss Aadu endale oli teinud. Kui nad vaidlemise peale võitlema läinud, lõiganud ta sepa raudriietest läbi nagu seepi. Sellega kangutanud soldat ukseluku katki, kuni kolmanda ukse juures mõõgagi pooleks murdnud. Poole mõõgaga löönud kuradile pähe. See kukkunud kops põrandale ja soldat putkanud ise välja.
Nõnda ei tea praegu enam keegi neist viimseist härjapõlvlastest, kus nad elavad. Nad on vist salaja eestlaste seas praegu. Kord nägin kahte Pillistvere kirikus.
