Kollidemaa
Tšuktši muinasjutt
Elanud viis venda. Üks neist läinud mereranda ja kadunud ära. Teine läinud teda otsima ja kadunud samuti. Nad vajunud maaninal läbi liiva, aga liiva all istunud koll, kes nad kinni püüdis ja surnuks pistis. Ka kolmas vend kadunud ära, nii et järele jäänud vaid kaks. Hakanud puhuma rajutuul – puhunud paar kuud vahetpidamata. Vanem vend öelnud nooremale:
“Lähme randa ja otsime midagi süüa, muidu sureme veel nälga!”
Vennad sidunud end rihmaga ühte ja läinudki. Tuul olnud vastu. Midagi polnud näha – ümberringi pilkane pimedus. Äkki põrganud nad millegi vastu. Ilm läinud väheke valgemaks. Vennad näinud, et see oli raudmaja mererannal. Maja kõrval söönud põdrakari. Nendel põtradel pole jalad põlvedest paindunud. Rohtu ulatanud nad ometi sööma, aga kui nad magada tahtnud, siis toetanud nad õlatsi põdrakõrgustele tokkidele – neid olnud karjamaal mitmel pool maasse torgatud.
Noorem vend lausunud vanemale: “Ma võtan ühe õnneks.”
Läinud karjamaale ja lõiganud ühe toki pooleks. Põder, kes magades tokile toetus, kukkunud külili. Vennad tapnud põdra, tahtnud raudmajja minna liha keetma. Teinud ringi ümber raudmaja, aga ust ei leidnud. Siis süljanud noorem vend näpu peale ja tõmmanud sellega raudkatusele sõõri. Raudketas tulnud nüüd pealt ära otsekui pajakaas. Kui nad majas parajasti liha söönud, tõusnud merepõhjast pinnale inimkoletis, kellel olnud üksainus silm otsaees. Ta jõllitanud pimedusse ja torisenud: “Tohoo, pime! Keegi on karja kallal käinud!”
Koll sukeldunud mere tagasi, läinud teisi kolle kutsuma. Üks koletis olnud nõid. Temap see roninudki majja ja tõmmanud kaane kinni. Teised kollid istunud kaane peale. Kontvõõrad jõudnud end aga magamu ääre alla peita. Enne peitupugemist näinud vanem vend, et raudmaja seinas on siiski üks väike auguke, sama suur kui põdrakärbse tõugu käigu suu põdranaha sees.
Magamu ääre alt leidnud vanem vend kaks linavästriku sulge. Teise sule andnud ta nooremale vennale. Nõidkoletis nõidunud ja nõidunud. Viimaks mananud esile ronga. Rongavaim märganud kontvõõraid ja hüüdnud nõiale: “Seal nad ongi! Võta nad kinni!”
Aga samal silmapilgul tõusnud linavästrikuteks muutunud vennad lendu ja vuhisenud läbi augukese raudmajast välja. Suur ronk ei saanud neid kätte. Ta ei mahtunud august läbi.
Kodukohas muutunud vennad jälle inimesteks. Nad näinud seal üht vanaätti puid raiumas. Et nad polnud seda ätti varem kohanud, siis küsinud nad, mis ta nimi on ja kust ta pärit on. Jutukas ätt hakanud oma elulugu rääkima. Muuhulgas öelnud ta: “Minu isa läks omal ajal koos vennaga rajumöllus mereranda ja jäi kadunuks.”
“See on ju sinu poeg!” öelnud nüüd noorem vend vanemale – vanemal vennal oli raskejalgne naine koju maha jäänud. Vennad vaadanud hämmastusega teineteisele otsa ja kukkunud surnult maha. Surnukehade seest vuhvatanud õhku kaks linavästrikku ja lennanud mereranna poole.
Viited:
Raamatust “Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutud” (Tallinn, Kunst, 1981)
