Kuidas totter kuningatütre sai
Old korra kolm venda: kaks tublid ja targad, üks koguni totter. Targad pärind kõik isa vara, totralle põle muud pärandust jäänd kui üks pill, kelle mäng kõik tantsima pand.
Kord soand meestel leib otsa ja vanem vend läind kuninga kääst leiba soama. Kuningas old kuri mees ja ööld:
“Kui sa selle suure tamme minu õue pialt õhtaks maha raiud ja algudeks teed, siis soad küll leiba ja minu tütre pialekauba; ei jäksa sa seda teha, soab so seljast juttasi1 leigatud ja ohraokkaid2 vahele pandud.”
Mees akand raiuma, raiund kuni lõuneni. Juba old kolm jägu tamme raiutud, kuningatütar toond süia. Mees söönd ja taht jälle raiuma akata, voadand – kas põle ull, tamm kinni kasvand nagu ennegi! Ei loastugi kuskilt raiutud.
“Ma nään, et sinust tammeraiujad ei soa,” ööld kuningas, last seljast juttasi leigata ja ohraokkaid vahele panna.
Mees läind valuga koju.
“Noh, kas tõid leiba?” küsind teised vennad.
“Kust mina teile leiba tõin, minge ise otsima,” ööld vanem vend.
Teine ommiku läind keskmine vend kuninga kääst leiba soama.
“Kui sa selle suure tamme minu õue pialt õhtaks maha raiud ja algudeks teed, siis soad leiba ja minu tütre pialekauba; ei jäksa sa seda teha, soab so seljast juttasi leigatud ja ohraokkaid vahele pandud,” ööld kuningas.
Mees akand raiuma – [kõik läind niisama] nagu vanema vennagagi.
Kolmas ommiku läind totter vend leiba otsima ja võtt pilli kua. Tee jaares3 näind ta, et üks kerves nõnna kibedaste raiund et. Tema ööld: “Kerves kotti!” Kerves läindki kotti.
Natukese moa pial näind ta, et üks labidas nõnna kibedaste kaevand et. Tema ööld: “Labidas kotti!” Labidas läindki kotti.
Jälle natuke moad edasi minnes näind ta, et üks püts nõnna kibedaste pekst et. Tema ööld: “Piits kotti!” Piits läindki kotti.
Totter soand kuninga juure, küsind leiba.
“Kui sa selle suure tamme minu õue pialt õhtaks maha raiud ja algudeks teed, siis soad leiba ja minu tütre pialekauba, ei jäksa sa seda teha, soab so seljast juttasi leigatud ja ohraokkaid vahele pandud,” ööld kuningas.
Totter läind tamme juure, võtt kerve kotist välja, istund ise maha ja ööld: “Kerves, raiu!” Kerves akandki raiuma. Lõuna toond kuningatütar süia, tamm old algudeks raiutud ja süldagi laotud. Totter söönd ja läind pärast sööma kuninga kääst leiba ja tütart soama.
Kuningas põle tütart kudagi anda taht ja ööld:
“Kui sa mo trepi alla kaevu kaevad, kust ma ommikuks silmavett4 soan, siis soad tütre ja leiba kua. Ei ole kaev ommikuks valmis, soab so seljast juttasi leigatud ja ohraokkaid vahele pandud.”
Totter võtt labida kotist välja, eit5 ise puhkama ja ööld: “Labidas, kaeva!” Labidas akandki kaevama. Ommikuks old kaev valmis ja kuningal silmavett küll.
Totter läind tütart ja leiba soama, kuningas jälle kavalust pruukima:
“Kui sa ühe pääva mo jäneste karjas oled, nõnna et õhta kõik jäneksed alles on, siis soad tütre ja leiba kua. Kui aga jänekseid puudub, soab so seljast juttasi leigatud ja ohraokkaid vahele pandud.”
Totter läind jäneste karja, võtt pilli ja akand mängima, jäneksed kõik tantsima. Kuningas näind, et jäneksed ühti laiali ei lähe, ja ööld tütrele:
“Mine osta üks jänes ää, siis on õhta ikka üks puudu.” Tütar läind ostma, totter küsind mehe kandamuse6 kulda.
Tütar last kulla sinna tuua ja läind jäneksega minema. Soand natuke moad eemale, totter akand mängima, jänes joost7 jälle tagasi.
Kuningas soat teise tütre jänest ostma. Totter küsind kaks mehe kandamust kulda. Tütar last kulla sinna tuua ja soand jänekse kätte. Läind natuke moad eemale, totter akand pilli mängima, jänes joost tagasi.
Usu katseks soat kuningas kõige viimaks proua. Totter küsind kolm mehe kandamust kulda. Kuld toodud sinna ja proua soand jänekse kätte. Läind natuke moad eemale, totter akand mängima, jänes joost tagasi.
Õhta totral jäneksed kõik alles.
“Ia küll, nüid jää ööseks puhkama, ommiku soad tütre kätte ja leiba kua,” ööld kuningas ja juhatand totra ühte tuppa, kus üks suur karu kinni old.
“Aea mo abe ää,” ööld karu, kui totter sisse astund.
“Aean küll, aga pane käpad seia seinapalgi vahele, siis sa seisad paremini paigal,” ööld totter ja tõst seinapalgi ülesse.
Karu pand käpad vahele. Totter võtt piitsa kotist välja ja ööld: “Piits, peksa!” Piits akandki peksma. Pekst karu karva kõik seljast ää. Küll karu karjund mis jäksand ja palund ennast lahti lasta, aga totter põle seda kuuld. Viimaks kui karu juba küllalt soand, ööld ta piitsale: “Piits kotti!” aga karu käpad jätt ta ikka palgi vahele.
Ommiku läind totter kuninga kääst tütart ja leiba kätte soama. Kuningas pand koguni imeks, et totter veel elus on, ja näind, et sellest mehest kudagi lahti ei soa, muudkui and tütre totrale, ia jäu leiba kua koasa ja soat nad minema.
Soand totter tütrega tüki moad edasi läind, last kuningas alasti karu seinapalgi vahelt lahti ja ööld:
“Mine ja murra mõlemad maha!”
Totter näind karu tulema, võtt kuningatütre alasti ja lükand karu ette. Karu pand jooksu, läind kuninga juure ja ööld:
“Ei mina tohtind kedagi teha, nad olid niisama paljad nagu minagi!”
Sõnaseletused:
1 juttasi = naharibasid
2 ohraokkaid = odraokkaid
3 jaares = ääres
4 silmavett = silmapesuvett
5 eit = heitnud
6 kandamuse = kandami, seljatäie
7 joost = jooksnud
Viited:
H II 33, 787/91 (10) Jüri < Suhhum-Kalee - J. Pihlakas (1888). AaTh 572*+570 (Haukuv koerapea, iseraiuv kirves jne. + Jänesekarjus). Antud kontaminatsiooni esineb üks kord. Mt. 572* - ligi 60 t. Levinud eriti Kagu-Eestis ja Põhja-Eesti keskosas. See osutub üheks eestiliseks muinasjututüübiks; tema esinemist väljaspool Eestit pole seni konstateeritud. Mt. 572* liitub veel mt-ga 621, mis samuti kontamineerub mt-ga 570. Viimast leidub 14 t.; levik sama kui tüübil 572*. Mõlema muinasjutu üksikutes teisendites (kokku 4 t.) esineb motiiv "Tõde tõrde või kotti rääkima". https://www.folklore.ee/pubte/muina/antoloogia/87.html