Kukeke, viska mulle ka üks pähklikene
Kukeke ja kanake läksid pähkleid korjama. Läksid suure pähklipuu alla. Kukeke läks pähklipuu otsa, aga kanake jäi alla. Ja ise hõikab kukele: „Kukeke, viska mulle ka üks pähklike!“
Kukk viskas. Kana sööb pähkli ära ja mõne aja pärast palub jälle: „Kukeke, viska no mulle üks pähklike!“
Jälle viskas kukk ühe pähklikese. Ja kana sööb selle ka toks-toks ära. Hõikab jälle.
Kukel läks süda nii täis, ta murdis ühe suure oksa ja viskas alla. Aga see oks kukkus kanakesele silma sisse ja lõi silmakese peast välja. Kanakene läks nuttes eidekese juurde: „Kuule, eideke, kukeke lõi mul silma peast välja!“
Eideke kutsus siis kuke enda juurde ja ütles: „Miks sa kanakesel silma peast välja lõid?“
Kukk ütleb: „Ega mina pole süüdi! Pähklipuu raputas ennast, ma pidin äärepealt alla kukkuma ja peaaegu olekski kukkunud. Aga siis kukkus see oks ja kanakesel on silm peast väljas.“
Nad läksid pähklipuu juurde ja ütlesid: „Pähklipuu! Miks sa end raputasid? Näed, kukeke oleks peaaegu alla kukkunud ja kanakesel on silm peast väljas!“
Aga sarapuu ütleb: „Ega mina pole süüdi! Kits sõi mind.“
Kutsuti kits kohale. „Kits, miks sa sõid pähklipuud? Näed, pähklipuu raputas ennast, kukk oleks peaaegu maha kukkunud, aga kanakesel on silm peast väljas!“ Kits ütleb: „Ega mina pole süüdi! Karjused ei hoidnud mind!“
Kutsuti karjused kohale. „Kuulge, karjused! Miks te ei hoidnud kitse? Kits sõi pähklipuud, pähklipuu raputas en nast, kukk oleks äärepealt alla kukkunud, aga kanal on silm peast väljas!“ Karjused ütlesid: „Ega meie pole süüdi! Hunt hirmutas meid!“
Kutsuti siis hunt. Ütlesid hundile: „Miks sa nii tegid? Miks sa hirmutasid karjuseid? Karjused ei hoidnud kitse, kits sõi pähklipuud, pähklipuu raputas kukke, kukk pidi peaaegu alla kukkuma ja kanal on silm peast väljas!“
Aga hunt ütles: „Ma pole otsast võtta ega tagant lükata.“
