Tuulekuningas
Ungari muinasjutt
Elasid kord kaks orbu, poiss ja tüdruk, kaevurilapsed. Nende vanemad olid ammu surnud. Neid kasvatasid sugulased ja naabrid. Ja nende lapsepõlve oli vilets ning vaevane. Ometi sirgusid nad nagu seened pärast vihma. Kui poiss suureks kasvas ja kaevandusse tööle läks, oli ka tüdruk juba suur neiu. Ta keetis süüa ja pesi venna pesu. Vabal ajal aga armastasid nad koos metsas käia.
Ükskord, kui nad jälle metsas olid, tõusis vana maha jäetud kaevanduse suus metsik tuul. See kohutav, metsik tuul ei olnud muud midagi kui Tuulekuningas ise. Noormees sai õnneks veel õigel ajal ühest puuoksast kinni haarata, aga tüdruku tõstis Tuulekuningas õhku ja kandis otseteed koopasse.
Poiss kõmpis kurvalt koju. Mõnda aega oli ta suures ahastuses, siis aga otsustas, et otsib oma õe üles, saagu mis saab. Ta seadis end valmis. Pani mitme päeva toidumoona pauna, võttis püssi õlale ja asus teele.
Kõigepealt ta läks metsa selle koopa juurde, kuhu õde oli kadunud. Ronis koopasse, aga mööda pimedat, konarlikku ja auklikku käiku oli raske edasi liikuda. Ainult kaevurilamp näitas talle valgust. Lõpuks paistis siiski, et koobas lõpeb ära, sest kui ta lambiga kaljuseina valgustas, märkas ta seinas lõhet. See oli parajasti nii suur, et inimene sealt roomates läbi mahtus.
Ja poiss pugeski kohe sinna kitsasse prakku. Roomas, roomas, aga lõppu ei paistnud kuskilt. Ta tundis ainult, et riided rebenevad ja nahk on marraskile hõõrutud. Ja juba oli ta jõud päris otsas, kui ta lõpuks ometi nägi valguskuma. Välja roomates leidis ta, et on suures metsas. See oli samasugune vägev laas nagu nende kodukandiski, ainult et siin ei olnud inimesest jälgegi.
Poiss jõudis vaevalt paar sammu teha, kui tal tuli meelde, et ta pole tükil ajal midagi söönud. Nõnda siis istus ta puu alla, võttis oma pauna ja hakkas vaikselt keha kinnitama. Ise vaatas seda puud, mille all ta istus, ja nägi oksal valget tuvi. Haaras juba püssi, et lasta, aga tuvi väristas tiibu ja ütles talle:
“Ära võta mu elu, kallis rännumees! Kui sa mu peale halastad, aitan ma sind.”
Noormees heitis talle armu.
“Ma ei tee sulle midagi, tuvike. Ainult ma tahaksin teada, kuidas saad sina mind aidata?!”
Aga selle aja peale, kui ta suu lahti tegi, polnud tuvi enam kuskil.
Kaevurpoiss läks edasi. Varsti oli ta jälle väsinud ja näljane. Istus taas puu alla maha. Kui ta siis toidul hea maitsta laskis, lendas sinna parv metsmesilasi ja üks mesilane nõelas teda ninaotsa. Noormees sai vihaseks, haaras oma kepi ja tahtis mesilaste pesa segi peksta. Mesilased jahmatasid. Nende kuninganna ütles:
“Ära hävita meie pesa ära, kallis rännumees! Kui sa meie peale halastad, aitame sind, kui sa oled hädas!”
Noormees jättis mesilased rahule. Ütles ainult nii palju:
“Millega saate teie mind aidata?!”.
Aga kui ta ringi vaatas, ei näinud ta enam ühtki mesilast. Selle peale asus ta jälle teele.
Ta puhkas veel kolmandatki korda. Kui ta maha istus, ronisid sipelgad talle jala peale ja üks neist hammustas teda. Vihaga tahtis poiss sipelgapesa segi trampida, aga sipelgate kuningas ütles talle:
“Ära tee meile kurja, kallis rännumees! Kui sa meie peale halastad, võime sind veel aidata!”
“Noh, hea küll,” ütles noormees, “ma ei tee teile midagi. Aga kuidas saate teie mind aidata?!”
Kuid sipelgadki olid silmist kadunud nagu tuvi ja mesilased. Poiss tõusis üles ja läks edasi.
Läks, läks, kuni õhtu oli käes. Siis äkki nägi ta eemal tuld vilkumas. Seadis sammud sinnapoole. Jõudis peagi väikese majauberikuni. Majas elas vanamutike.
“Kuidas sa siia said, kulla mees, kuhu lindki ei lenda?” küsis mutike noormehe käest.
“Ma otsin Tuulekuningat,” vastas poiss, “ta röövis mu õe ära.”
“Noh, siis sa oled õiges kohas. Tuulekuningas on minu poeg. Võta istet ja räägi temaga, kui ta koju tuleb.”
Nii sündiski. Ei läinud kaua aega, kui suure undamisega tuli Tuulekuningas. Ta astus tuppa ja ema ütles talle:
“Poeg, see noormees otsib oma õde.”
“Hea küll!” ütles Tuulekuningas noormehele. “Ma annan ta sulle tagasi, aga ainult sel puhul, kui sa seda väärt oled.”
Selle peale kutsus ta noormehe tuppa, pani ühe koti mooniseemneid täis ja nad läksid metsa. Seal puistas Tuulekuningas seemned rohu sisse laiali.
“Kui sa nad hommikuks kokku korjad, annan sulle õe tagasi,” ütles ta ja kadus.
Noormees vaatas ahastades ringi. Kuidas ta saab need tibatillukesed seemned selles pilkases pimeduses kokku korjata? Ta ahastas ja kurvastas, kuni jäi magama. Koiduajal ärkas ta selle peale, et üks sipelgas hammustas tema põske. Siis meenus talle, mida Tuulekuningas oli temalt tahtnud. Ta kohkus, mis nüüd saab, aga kui ta ringi vaatas, nägi ta, et sel ajal, kui tema magas, olid sipelgad kõik mooniseemned kokku korjanud. Eks ta siis tänas sipelgaid, võttis koti kaenlasse ja viis Tuulekuninga kätte.
Tuulekuningas ajas silmad suureks ja imestas väga, et noormees oli tema ülesande täitnud. Aga ta ei tahtnud nii kergesti alla anda.
“Ma teen sinuga veel ühe katse,” ütles ta, “kui sa ka sellega hakkama saad, annan sulle õe tagasi. Nüüd aga tule minuga mere äärde!”
Mere kaldal võttis Tuulekuningas oma kuldsõrmuse ja viskas merre. Siis ütles poisile:
“Kui sa selle sõrmuse merepõhjast välja tood, täidan sinu soovi.”
Noormees jäi kurvaks ja mõtles endamisi, et mooniseemnete korjamisega tulid sipelgad küll toime, aga kes läheb merepõhja sõrmust tooma! Kui ta ise katsuks seda teha, upuks ta ära või siis ei leiaks ta seda sõrmust tuhandegi aasta jooksul üles. Ta ahastas ja vaevles seni, kuni jäi jälle magama.
Hommikul ärkas poiss selle peale, et keegi paitab ta nägu. Ja kui ta silmad avas, nägi ta, et valge tuvi lendleb ümber tema, Tuulekuninga sõrmus noka vahel. Noormees oli väga rõõmus. Ta tänas tuvi ja tõttas jooksujalu Tuulekuningale sõrmust viima.
Tuulekuningas imestas nüüd veel rohkem, aga tal ei jäänud muud üle, kui ütelda noormehele:
“Kuna sa täitsid mu mõlemad ülesanded, saad sa oma õe tagasi. Ainult sa pead ta kaheteistkümne tüdruku hulgast välja valima, sest mina ise olen juba unustanud, missugune ta on.”
Ja selle peale viis ta noormehe ühte saali, kus oli kaksteistkümmend tüdrukut, kes aga olid kõik ühte nägu nagu kaksteist muna.
Noormees oleks muidugi jäänudki sinna igavesti valima, kui üks mesilane poleks tema kõrva äärde lennanud ja sumisenud:
“Vaata, missuguse tüdruku pähe ma lendan, see on sinu õde! Karga ka kohe ligi, võta tal ümbert kinni ja ütle Tuulekuningale: “See on minu õde!””
Ja nii sündiski. Mesilane lendas ühe tüdruku pähe, poiss kargas ligi. Ta võttis tal ümbert kinni.
“See on minu õde, kõrgeauline Tuulekuningas!”
Nüüd andis ka Tuulekuningas lõpuks järele ega teinud talle enam takistusi:
“Hea küll, mu poeg! Kuna sa mu kolm ülesannet täitsid, siis saad oma õe tagasi. Ja ma aitan teid veel kojugi.”
Selle peale astus ta lähemale, puhus nende peale, ja õde-venda lendasid minema, nii et leidsid end järgmisel hetkel kaevanduse sissekäigu eest. Sealt nad läksid koju, ja võib-olla jutustavad veel nüüdki oma lapselastele, mis nendega kõik Tuulekuninga riigis juhtus.
Viited:
Raamatust “Tuulekuningas. Ungari kaevurmuinasjutte” (Tallinn, Eesti Raamat, 1987)
