Vares ei näe naereid
Kui ma alles põisigne olli, siis üks vanataat ja vanaeit jutustasid. Vanaeit ütleb:
“Vanast on varesed puha hallid olnud, aga nüüd on lapp musta, teine halli.”
Vanataat ütleb:
“Oota, mina jutustan sulle seda lugu, mispärast see nõnda on.
Ükskord on üks talumees naerid külvanud. Vaata, peenike seeme, külvanud liivaga koos. Vares näeb seda ja läheb ka saaki saama. Otsib, aga ei leia midagi, viimati ütleb:
“See on üks hull talumees, külvas ainult liiva põllule,” ja läind minema.
Nüüd juhtub ükskord sügise poole sest põllast üle minema. Näeb, et see maatükk õige viljarikas välja näitab. Laseb ennast põlla ääre maha ja vaatab, ise ütleb:
“Toho-hull, misukesed kasvavad! Nagu linad! Kus minu silmad külvi ajal olid, kui mina ühte ei leidnud! Mina needan või mustaks ennast…”
Järsku näeb, et kuul tuleb. Vares paneb plehku, vanne jääb pooleli. Jäänud karv tükk musta, teine halli, nagu paergu nähja on.”
Nõnda jutustas vanataat.
