Viis imevenda

Prindi pdf

Läti muinasjutt

Üks lesknaine andis oma vaesuses juba varakult neli poega võõraste juurde sulasteks ja jättis enda juurde ainult kõige noorema. Läksid neli venda maailma laiali ja ema ei teadnudki, mis nendega on juhtunud, mida head on nad õppinud.
Kuid noorem vend sirgus oma viletsa toidu juures nagu põder ja juba kaheksa-aastaselt pildus kaheksavakaseid kotte nagu udusulgi. Juba poisieas oli tal tohutu suur jõud. Kui noor vägimees läks metsa kütuse järele, siis tõi ta naerdes õlgadel koju hiigeljämeda kuuse kõige juurtega.
Tõmmanud kord metsas maast suure tamme välja, märkab Vägilane selle taga jahimeest, kellel püss õlal, ja pärib sõbralikult:
„Kas õnnestus ka midagi lasta?“
„Kuidas siis ei õnnestunud,“ vastab see, „ega ma ole mõni halb kütt. Sada penikoormat siit on suur tamm, tamme oksal istub väike sääsk tohutu nõelaga, tollel sääsel tulistasin ma nüüdsama vasaku silma peast välja.“
Vägilane tahtis väga näha, kas see on tõsi. Lepivad Laskuriga kokku, et lähevad järele vaatama. Teel hakkab Vägilane Laskurilt küsima, kust too pärit on. Laskur jutustab: ta emal olnud viis poega, kuid vaesuse tõttu andnud ta neli võõraid teenima.
„Siis oled sa ju minu vend!“ hüüdis Vägilane.
Rõõmsad seesuguse ootamatu kokkusaamise üle, olid vennad juba kolmkümmend penikoormat maha käinud, kui tuleb neile keegi vilistades vastu, müts ühel kõrval. Kes rõõmus, see ka kõnekas. Nii ei lase nemadki Vilistajat mööda, vaid pärivad, miks ta mütsi ühe kõrva peal kannab.
„Kui mütsi otse pähe panen, siis tõuseb niisugune pakane, et isegi mütsis servale tekivad jääpurikad.“
„Küllap siis oled Külmataat! Tule meiega kaasa!“
See tulebki. Teel hakkavad vennad küsima, kust ta pärit on. Külmataat jutustab: ta emal olnud viis poega, kuid vaesuse tõttu andnud ta neli võõraid teenima, ainult viienda jätnud enda juurde.
„Siis oled ju meie vend!“
Nad käivad jälle maha kolmkümmend penikoormat ja märkavad üht meest, kes kinnitab raskeid veskikive jalgade külge.
„Kas nii läheb käimine paremini?“ päriva vennad.
„Teisiti ei saa,“ vastab see. „Kui mul pole kive jalgade küljes, siis jooksen mõne silmapilguga kogu maailma läbi.“
Vennad kutsuvad Jooksjat endiga ühinema. See tulebki. Teel hakkavad vennad küsima, kust ta pärit on, ja Jooksja jutustab: ta emal olnud viis poega, kuid vaesuse tõttu andnud ta neli võõraid teenima, ainult noorima jätnud enda juurde.
„Siis oled sa ju meie vend!“
Üheksakümnendal penikoormal kohtavad nad meest, kellel on üks ninasõõre kinni topitud, ja pärivad:
„Kas nii on kergem hingata?“
Too vastab:
„Niipea kui mul on mõlemad ninasõõrmed avatud, tõuseb seesugune tuulekeeris, et puud lendavad õhus.“
„Siis pead sa olema meie vend!“ hüüab Laskur. „Ainult viies puudus meil veel!“
Hakkavad kõik arutama – jah, on küll vend. Nüüd käivad kõik viis juttu puhudes ka viimased kümme penikoormat maha, vaatavad järele, et sääsel on tõepoolest vasem silm välja lastud, ja otsustavad kuni päikese loojanguni külastada oma vana ema. Küll oli sellel rõõmu!
Tükk aega külas olnud, hakkavad vennad arutama, kuidas emale ja endile leiba teenida. Otsustavad minna kuninga juurde tööd nõudma. Mõeldud, tehtud. Varsti saabuvadki kõik kuningalossi. Siis saavad ka teada, et kuningas on lubanud oma tütre naiseks sellele, kes suudab printsessist kiiremini joosta.
„Mis siis veel oodata?“ hüüdis Jooksja ja andis end üles printsessiga võidujooksjaks.
Kuningas annab kummalegi, Jooksjale ja printsessile kruusi ja käsib tuua sellest allikast vett, kust päike tõuseb. Kui Jooksja toob kiiremini kui printsess, siis peetakse homme pulmad.
Printsess jookseb nagu tuul, kuid Jooksja on juba ammu allika juurde jõudnud ja kruusi veega täitnud. Poolel teel heidab ta tamme alla puhkama, paneb mütsi pea alla ja uinub. Märganud teda magamas, ajab printsess veekruusi ümber ja ise aga ruttab kuidas oskab edasi. Neli venda ootavad, ootavad – päike laskub juba õhtu poole, kuid Jooksjast pole kihku ega kahku. Laskur vaatab – printsess juba siinsamas teekäänakul, tolm aina keerleb õhus, kui ta jookseb. Vaatab õige allika poole – kuidas siis, vend põõnab tamme all ja norskab nii, et kõik puud ümberringi kiiguvad. Ta tulistab vennal mütsi pea alt välja, ning too ärkab üles. Nüüd haarab jooksja, ilma et oleks silmi selgeks hõõrunud, tühja kruusi, jookseb teist korda allika juurde vee järele, saab veel siiski printsessist ette ja jõuab esimesena kuninga juurde.
Nüüd oleks pidanud tulema pulmapidu, kuid printsessile ei meeldi põrmugi niisugune lihtne maapoiss. Ka kuningale pole seesugune väimees meele järele, seepärast ütleb ta Jooksjale:
„Mis naine sulle küll printsessist saab! Ei oska ta heina riisuda ega rukist lõigata. Võta parem niipalju varandust, kuipalju kõik kokku suudate ära viia, ja mine oma teed!“
Hästi, Jooksja on sellega päri. Nad ostavad kokku kõik kangad, mida linnas võis saada, ja õmblevad kolm päeva hiiglasuurt kotti. Kuningal jääb hirmust suu ammuli, kui kotti märkab. Ta tahab kavalusega kõigist viiest vennast lahti saada ja kutsub neid targa tagamõttega oma raudsauna vihtlema. Need saavad küll aru kurjast kavatsusest, kuid lähevad siiski. Niipea kui vennad saunas, lukustab kuningas ukse ja käsib kütta sauna punaseks, nii et hõõgub. Külmataat aga paneb mütsi otse pähe ja saunas pole üldse sooja tunda, vennad veel hüüavad, et lisagu aga puid juurde. Kütsid, kütsid kuninga sulased, põletasid kõik puud ära, niipalju kui lossis oli, kuid nemad elus mis elus! Tuli tahes-tahtmata välja lasta!
Tulid vennad saunast välja, toppisid kotti kogu kuninga varanduse, kuid kott pole ikka veel täis. Midagi parata, kott peab täis olema. Siis viskas Vägilane kotti seitse tõlda koos hobuste ja kutsaritega, seitse kotti kaeru ja seitse pätsi leiba, et sälud ja sõitjad nälga ei sureks, viskas koti nagu udusule turjale ja ruttas vendadega minema.
Kuid kuningal hakkas varandusest kahju ja ta läkitas kogu oma sõjaväe järele, et kotti ära võtta ja päästa varandust. Nüüd oli kord Puhuja käes: too avas mõlemad ninasõõrmed, pöördus sõjaväe poole, ja need kõik, nii jala- kui ratsavägi, lendasid puhumisest nagu laastud õhku. Ainult üks sõjamees, takerdunud mahalangenud kuuse juure taha, jäi kohale. Seda võib veel tänapäeval kõrvemetsas näha: mäest alla, ojast tingiga mööda, läbi kraavi, üheksas känd vasemal.

Viited:

Raamatust "Kuldlaegas"