Kudas kullid laulu õppinud
Vanal ajal kui linnud oma laulu alles õppinud, võtnud teised linnud kõik paremad ja armsamad laulud enesele, aga kull va kanavaras olnud kõige aeglasem ja jätnud oma õppimise kõige viimseks. Arvanud: “Et viimaks saan kõige parema ja ilusama viisi enesele!”
Aga võta näpust. Hakanud üht viisi õppima, aga kuulnud varsti, et teine lind seda selgesti veeretanud, mis kull alles õppida tahtnud.
Mehike olnud üsna kimpus. Iga õhtu lõõritanud teised laulu, et mets üsna kajanud, aga kullil polnud midagi ajaviiteks teha.
Korra saanud kaks kulli kokku. Kohe nõuu pidama: “Et lähme kusagile mujale oma laulu õppima!”
Teine tahtnud võerale maale minna, aga teine ei olnud selle nõuuga rahul. Esitaks ei jäksa nii kaugele lennata ja teiseks on tee tundmata.
Viimaks tulnud teisel hüva nõuu. Ütelnud: “Mina käisin päeva külas lendamas ja oma poegadele kana toomas. Seal nägin, et ühes talus olivad pulmad. Lähme õige sinna oma laulu õppima. Seal saab muidugi kõiksugu laulu kuulda.”
Sellega olnud teine rahul. Lennanud pulma talule. Teine jäänud tare ukse ette, teine jälle rehealuse ukse ette kuulama, et kas mõni ei tule välja ja haka laulma. Aga võta näpust!
Viimaks läinud neil oodates aeg igavaks ja nad pidanud juba ära lendama. Üks purjus mees tulnud uksest välja ja uiganud: “Huuu!” Selle laulu saanud teine kull enesele.
Selle peale teinud pulmalise hobune reheall sahinat. Seda kuulnud teine kull.
Siis lennanud mõlemad metsa oma uut laulu laulma.
Õhtul metsas kõndides kuuled ikka kahte lindu laulvat. Teise laul on: huu, teise laul: sarr! Need on kullid oma lauluga.
