Lihula rahategijad
Kes Lihulasse sõidab, näeb eemalt kaugelt juba lossi varemid nagu suurt koera seisvat. Koera kuju olla lossil, räägib rahvas, sellepärast, et sääl lossis enne põrgu koer asus. Sõja ajal hävitati loss ära, aga vägeva koera võimu peale jäi ometi üks jagu müüri koera näul seisma. Lossi varemetes asus koer edasi nagu enne. Inimestest ei julgenud keegi õhtu ega ööse lossi ligi minna; sääl kuuldi pimedas alati mürinat ja kolinat.
Üks noor mõisnik, kes lossi lugu kuulis, võttis nõuuks vaatama minna, mis sääl ööse tehakse. Küll keelasivad teda teised, aga ta ei pannud sest midagi tähele. Ta naeris nende kartuse üle ja sammus julgesti lossi poole. Korraga astus talle aga pikk mustas riides mees tee pääl ette ja tähendas, mõisnik pidada tagasi minema. See ei hoolinud musta mehe keelust ühtigi, vaid kõndis agarasti oma teed. Korraga kadus maa mehe jalgade alt ja ta langes alla sügavusesse. Alla sattudes ja silmi lahti lüües nägi ta ennast õlgede pääl olevat. Tema seisis suures saalis, millel mittu ust oli.
Vali mürin ja kärin kostis ta kõrvu. Hoolsamini vaadates silmas ta, et üks uks pauksil seisis ja et teises toas palju töömehi tööd tegivad. Ta sammus ilma hirmuta ukse juurde ja astus teise tuppa. Siin seisivad päratumad kulla ja hõbeda hunnikud, kellest mehed tükkide kaupa võtsivad, alasile panivad ja siis rahaks tagusivad. Imestledes pani mees rahategijate tööd tähele. Äkisti nägi teda aga üks rahategija. “Sina pead surema!” hüüdis ta. “Siia maale ei ole keegi inimene meie töötegemist oma silmaga veel näinud,” – “Jätame ta elusse,” ütlesivad teised, “aga selle eest peab ta tõotama, et ta seda mitte välja ei lobise, mida siin näinud. Muidu toob meie peremees, koer teda siia ja paneb siin igavesti raha taguma.”
Mõisnik tõotas vandega, et ta kellegile ei jutusta, mis ta näinud. Sellega oldi rahul. Ja enne veel kui ta õieti aru sai, kadus kõik ta silmade eest ja ta leidis ennast jälle ülevelt lossi varemete juurest.
Mõisnik pidas sõna. Kümme aastat läksivad mööda. Keegi ei olnud kuulnud, mis temale lossi varemetes juhtunud. Kui ta ühel päeval lugu mõtles, seisis korraga üks must mees tema ees, andis mehise koti tema kätte ja ütles: “See olgu sulle su sõnapidamise palgaks.” Kotti lahti tehes leidis mõisnik koti kulda ja hõbedat täis olevat.
Nüüd algas mehel nagu uus elu. Alati pidas ta pidusid ja käis ise pidudel. Tema oli suure varanduse saanud, kust ta tarvilisel korral võttis, ilma et kahanemist oleks näinud. Kõik panivad imeks, kudas mees nii rikkaks saanud. Üks ja teine katsus nüüd taga pärida, kust niisugune rikkus mõisniku näppu puutunud. Kui korra mõisniku juures toredat võeraspidu peeti ja uueste rikkuse hallika lugu küsiti, avaldas mõisnik, kelle keelepaelad viin lahti päästnud, kõik oma juhtumised võerastele. Vaevalt lõpes aga pidu ja lahkusivad võerad mõisast, kui mõisnik nagu tina tuhka ära kadus. Küll otsiti teda igalt poolt, aga asjata. Viimaks tuli võerastel meelde, et mõisnik ähvardusest kõnelenud. Et mitmed võerad ära sõites mõisa õue pääl suurt musta koera näinud, arvati, et see muud ei võinud olla kui Lihula lossi koer, kes väljalobiseja raha taguma viinud.
