Vanapagana peol
Ütekõrra olive kolm nuurt poissi viil õhtu il’lä Pärnu linnan kõrtsin juunu. Ku joba aig oli tullu kodu minnä, sõs olive kik kõrdsist vällä tullu ja nakanu kodu minema.
Uulitsa pääl tullu üits uhke saks neile vastu ja ütelnu: “Kuulge, kas te võede nõnda äässe olla ja miu kortenisse raasike mängmä tulla.”
Poesel ollu ka viiuli man ja võttan ka sõs saksa kutsmise ää meelega vastu. Nevä minnu nüid saksale perrä, ja sii viinu neid ütte õige ilusase uhkese saali, kos paelu võõrid ärräsit ja rouvasit ja reilisit kogusin ollu.
Poisi nakanu ka kohe mängmä, ja neile ant selle iist äste viina ja õlut juvva, nõnda kas küll saanu. Kaits tükki ollu enne joba juubnu, aga kolmas ollu peris ihutark. Sii poiss, ken tark ollu, nännu, et egä saks, enne ku ta tantsma minnu, üte suure livva manu minnu, mis taga usse mahan ollu, sõrme selle livva sissi kastan ja endele märgi otsa tennu. Temä minnu kah ja pistän sõrme sinna livva sissi ja tennu endele märgi otsa ette. Sääl livvan ollu jälle veri.
Nüid nännu poiss kik ära, meandse nii saksa õige ollu. Ollu ku va rajaku, kongnõnadega ja veriste nägudega. Tõeste silmist ollu oma saksa iki. Ja meats sii kotus viil ollu, kun nii poisi mängin ja saksa tantsin! Sii ei ole mitte uhke ega ilus tuba ollu, vait üits va lagunu ja kummali käänet laevakeri mere veeren.
Poiss ei ole sest tõestele musta ega valget lausun, kun na seast palli pidänu ja kes nii tantsja ollu, vait mängin tõestega edesi, ja saksa muudku tantsin kas pää vatutanu otsen.
Viimäte, ku joba kukelaulu aig nakanu saama, tullu üits saks ja tuunu poesele kolm taldrigutäit raha. Üte sehen ollu õbe-, tõese sehen kuld- ja kolmanda sehen vaskraha. Kaits poissi mõtelnu ka peris kuld- ja õberaha ollev, ja tõene võttan sõs kuld-, tõene õberaha endale. Kolmas poiss, ken jälle ära nännu, mis kellegi taldrigu pääl ollu, sii võttan sõs jälle vaskraha endele, mis iki peris vaskraha ollu. Tõisil ollu jälle õbe asemel kase- ja kulla asemel aavalehe.
Ku na nüid raha vastu võttan, kadunu saksa ütekõrraga kui tina tuhka, ja poesi jäänu pal’lalt kolmekeste tühjä tuppa. Nüid minnu nevä ka viimäte ärä kodu ja eitän magama.
Ommuku, ku ülesse tullu, ütelnu üits poiss tõisile: “Kas te tääde kah, kun me üüse mängsime? Ja kas te tääde, mis raha sii oli, mis te saksa käest saede?” Tõene ütelnu: “Mea sai kuldraha.” Tõene jälle: “Mea sai õberaha.” – “Aga kun sii kotus oli, kun me mängsime, seda me küll ei tää.”
Nüid ütelnu üits: “Meie olime sääl ja sääl, ja ku te ei usu, sõs lääme sinna ja võtame miu viiuliluuk säält va laevakere laude vahelt ärä, mis mä üüse sinna püsti pisti. Ja raha ei ole teil ka kummagil. Ku te ei usu, sõs kaege perrä.”
Nõnda ka ollu. Poesi kaenu kauka läbi, kos nad raha pistän, ja tõene löüdän säält aava-, tõene kaselehe.
