Kudas harakas kirjuks saanud
Haraka pesa oli metsas suure lepa otsas. Seda oli kaval rebane juba ammugi tähele pannud. Ta luusis mõtetes sääl ümberkaudu võsas ja pidas enesega nõu, kuidas küll maitsvat rooga kätte saada. Leppa maha murda ta ei jõudnud ja ülesse ronida ka ei mõistnud.
Viimaks arvas ta ommeti hea nõu leidnud olevat. Astus uhkel sammul lepa juurde ja naeris habemesse:
“Hm! Rumalat on kerge petta!”
Ta ootas, kuni vana harakas poegade juure pesa peale lendas, astus siis suurelisel sammul lepa alla, lõi paar korda sabaga lepa tüve pihta ja lausus:
“Kuule, kiitsak, kui sa mitte ühte oma poegadest mulle kasupojaks ei anna, raiun ma lepa maha ja söön terve pesatäie ära!”
Harakas oli kimbus. Ta teadis küll, mis nõu rebasel tema pojaga oli, kui see üht omale kasupojaks tahtis. Aga leppa maha raiuda ja tervet pesatäit poegi ära lasta süüa oli ometi suurem kahju. Ta viskas parem ühe poja pesast välja.
Rebane läks maitsva suutäiega põõsa taha, pani haraku noore soo nahka ja tuli jälle lepa juure tagasi. Lõi paar korda sabaga lepa tüve pihta ja ütles jälle:
“Kuule, kiitsak! Anna üks poeg mu kasupojaks! Kui mitte, siis raiun lepa maha ja söön terve pesatäie ära!”
Isi lõi jälle sabaga lepa tüve vastu, nagu tahaks ta tõepoolest lepa maha raiuda.
Harakas viskas – ehk küll südamevaluga – jälle ühe poja pesast välja. Rebane pani ka selle nahka.
Mis teha? Rebane võis sel viisil kõik ta pojad ära süüa. Head nõu oli raske leida.
“Kui ma mitte ei anna,” mõtles harakas isieneses, “raiub ta lepa maha ja sööb ometi minu pojad ära.”
Ta küsis ühe mööda lendava ronga käest nõu. Ronk sai asjast varssi aru ja ütles:
“Kui ta jälle tuleb, siis küsi, et näidaku, kus kirves – ega ta ometi sabaga ei saa leppa maha raiuda.”
Varssi tuli rebane, lõi paar korda sabaga vastu tüve ja ütles:
“Anna üks poeg mulle! Ehk muidu ma raiun lepa maha ja söön kõik ära.”
“Näita, kus kirves,” kähvas harakas, “ega sa sabaga puud ei saa maha raiuda!”
“Seda on sulle külakubjas ütelnud! Seda on sulle külakubjas ütelnud!” kisendas rebane vihaga. “Ega sinusugune mees isi nii tark ei ole! – Küll ma su kätte saan!” ümises ta tasakesi ja läks ära.
Natukese aja pärast lendas harakas oma ülejäänud kolme pojale toitu otsides üle põllu. Sääl näeb ta korraga linaseemne sarra¹ asemel rebase väljasirutatud jalgade ja valgeks aetud punnis silmadega surnult maas lamavat.
“Oot-oot, sa kelm!” kätsatas harakas. “Natukese aja eest petsid sa minu käest kaks poega ära, nüid oled sa juba siin surnud maas. Ma tahan su silmad välja nokkida!”
Ta lendas ligi ja tahtis reinuvaderi silmade kallal töösse hakata, kui korraga rebane üles kargas ja haraku kinni haaras. Harakas palus armu ja halastust, aga asjata. Rebane kiskus tal sulgi seljast, sest niisugused ebemed võisid kauni roa maitsmataks teha. Juba oli sulgi kauniste kakutud, kui korraga harakule mõnus pääsmise mõte meele tärkas. Ta ütles:
“Ei minu vanemad küll liha ilma soolamata söönud. Nad panivad liha ikka paariks päevaks soola.”
“Mina teeks niisamuti, kui mul anumat oleks. Nüid pean küll maget sööma,” lausus rebane.
“Ma tean ühe,” ütles harakas. “Siin lähedal külatänavas on üks vana rattarumm; selle sees võib väga hästi liha soolata.”
Rebane tahtis ka kord soolatud liha saada. Ta ei olnud tervel eluaal veel suutäit soolatud liha saanud. Ta köitis haraku õlgedega kinni, kuni isi rattarummu toomas käis. Suure rõõmuga pani kalli liha elusalt rummu sisse soola. Harakas aga lendas tõisest otsast välja kõrgesse õhu sisse ja hüüdis pilgates:
“Pane veel soola! Pane veel soola! Vaat nüüd on liha soolas!”
Harakas oli enne täitsa must. Nüüd aga kasvasivad ärakakutud sulgede asemele valged suled. Mis kakkumata oli, jäi mustaks.
Nõnda sai must harakas kirjuks. Kõik tema pojad ja poegade pojad ja nõnda edasi kannavad oma vaarema õnneliku pääsemise mälestuseks kirjut vatti.
