Tuhka-Triinu

Ennemuiste elas üks mees oma naise ja ainukese tütrega, kes vanemate meelest armsam kui silmamuna oli ja keda seepärast väga hellasti kasvatati. Ja hea tütarlaps oli nende armastust väärt.

Ema oli kord und näinud, mida ta raskeks õnnetuseks arvas. Ta oleks selle eest suure tasu andnud, kui keegi oleks võinud unenäo osavasti ära seletada. Aga enne veel, kui ta unenäole targa seletaja leidis, jäi ta rängasti haigeks — ja tundis juba teisel päeval surmatundi ligemale tulevat. Mees oli kodunt ära läinud arsti otsima. Naine kutsus siis tütrekese oma sängi ette, silitas tema palgeid ja ütles kurva näoga:

„Surm kutsub mu siit ilmast ära, pean mullasängi minema ja sind tallekest maha jätma. Sinu isa kannab su eest hoolt ja minu emalik silm jääb sinu üle valvama. Jääd sa vagaks ja heaks lapseks, siis on meie südamed igavesti ühendatud, sest armusidemeid ema ja lapse vahel ei jõua haud ja surm iial katkestada. Istuta mulle hauakünkale iluks pihlakas, et linnud sügisel sealt marju leiaksid ja selle eest sulle head teeksid, kui sul teisi sõpru ei peaks olema. Juhtub su südamel mõni salasoov olema, siis raputa pihlaka latva, et ma sellest teada saaksin. Ehk kui sulle elus kibedad tunnid tulevad, siis poe pihlaka varju, mis sind kui eide rüpp trööstib ja su kurba südant jahutab.“

Natuke aega pärast seda, veel enne, kui isa arsti juurest tagasi oli jõudnud, langesid eidekese silmalaud igavesti kinni. Tütreke nuttis härdasti, ei raatsinud ööl ega päeval ema juurest ära minna, enne kui eidekese külm keha kirstu pandi ja mulda viidi.

Tütar istutas pihlaka hauale, siblis juured mulla sisse ja kastis neid oma silmaveega. Ja kui hiljem pilverinnast lisa peale tuli, läks puu kasvama, nii et lust oli näha. Laps istus sagedasti ema puu varju all, mis talle nüüd oli saanud kõige armsamaks paigaks maa peal.

Teisel sügisel läks isa kosja ja tõi mõne nädala pärast uue leekuninga majasse. Aga talle ei olnud meelde tulnud kosja minnes selle peale vaadata, kas naisest ka tütrele ema saab. Ehk küll nõukal leskmehel naise saamine iial raske ei ole, siiski tuleb seda harukorraks arvata, et vaenelaps ema saab.

Võõrasemal oli kaks tütart esimesest abielust. Need oli ta tulles kaasa toonud. Ja et veri ikka veest paksem on, siis võib kohe arvata, et mehetütar kuldseid päevi ei tohtinud loota. Ema pidas oma tütreid kullaks, aga mehetütart mullaks. Ja kui kuldtütred seda märkasid, mis eideke muldtütrest arvas, siis mõistsid nad sedamaid: meie oleme valitsejad, tema on meie ori!

Nii kuidas ikka uue luua komme, näitas võõrasema esimestel päevadel pärast pulmi võõrale tütrele lahket nägu. Seda tegid silmakirjaks ka tema mõlemad tütred, aga kellelgi ei tulnud lahkus südamest. Nende südamed olid toored, uhkuse, tigeduse ja muude patuvõsudega täidetud, aga armastusetaimele ei antud idanemiseks kuskil ruumi. Armetu mehetütre elu läks päev-päevalt kibedamaks, aga isal ei olnud silma nägemas ega südant lapse valu tundmas.

„Miks see ilmaaegne leivanirk toas peab vedelema!“ ütles võõrasema. „Kas köögis leepajal küllalt asupaika ei ole? Koogud kaela ja siis kaevult vett kandma! Sealt lauta, leiva- ja pesukünale! Kes leiba tahab süüa, peab ka palukest oskama teenida.“

Tütred kiitsid pealegi:

„Jah, tema peab meie orjatüdruk olema.“

Seepeale võeti kõik paremad riided vaeselapse käest ja tühjendati kadunud ema kirst, kust kõik ehtehilbud võõrasema tütardele anti. Mehetütrele pandi selga üks vana, närakas hall kuub, millega ta tuhas ja tolmus hommikust õhtuni majatööd pidi toimetama. Et ta seal silutud ja puhas ei võinud olla, sellepärast sõimasid võõrasema ja poolõed teda Tuhka-Triinuks.

Nad tegid vaeselelapsele igal viisil kahju ning meelepahandust ja laitsid teda salamahti isa ees, nii et laps ka tema poolt abi ei leidnud, kui ta mõnikord läks häda kaebama. Tuhka-Triinu kannatas kaua aega vaikselt ja nuttis, aga ei läinud ema hauale istutatud pihlakale siiski oma südamevalu avaldama.

Kui ta ühel päeval oja ääres riideid loputas, juhtus, et üks harakas puuladvast jutustas:

„Rumal laps, rumal laps! Miks sa pihlakale ei lähe kaebama ja nõu küsima, kuidas rasket põlve võiksid kergendada.“

Need sõnad tuletasid talle meelde eide viimset juttu surmavoodil, ja ta võttis nõuks pihlaka palvele minna, niipea kui mahti leiab. Päeval ei olnud küll iial võimalik — aga öösel, kui teised magasid, tõusis ta salamahti asemelt, pani riided selga, läks ema hauale, istus künka otsa ja hakkas pihlakat raputama.

Üks hääleke küsis:

„Kas süda sul puhas ja vaga kui ennegi või oled juba eksinud?“

Triinu kostis:

„Minu hingel ei ole küll mingit eksimust.“

Nüüd tundis ta, nagu oleksid nägematud käed ta pead ja palgeid silitanud, ja hääl õhust hüüdis:

„Kui põli sul väga ohakaseks läheb ja sa tööga enam valmis ei jõua saada, siis kutsu kukk ja kana endale appi!“

Tütarlaps ei osanud esiotsa küll mõista, mis abi talle kodulindudest pidi tulema. Kodu poole minnes tuli tal meelde, kuidas poolõed sagedasti kiusu pärast herneid ja läätsi tuhka puistavad, kust tema need iva-ivalt välja peab otsima, enne kui keedupatta saab panna. Ta tahtis kord naljapärast katsuda, kas ehk juhatatud abimeeste nokad ajaviitlikku tööd ei võiks kergendada.

Kord oli kuningas uhke pidu valmistanud ja käskjalad igale poole välja saatnud, kes kogu riigis lausa pidid kuulutama, teedel ja radadel hüüdma, et kõik noored prisked tütarlapsed viieteistkümne ja kahekümne aasta vahel pidid tulema kuninga lustipidule, mis kolm päeva järjest kestab, sest tema ainukesel pojal olevat nõu kosja minna ja teiste hulgast see tütarlaps välja valida, kes on kõige viisakam ja mõistlikum ning kuningapojale meelepärast.

Oh sa kallis aeg, mis kihin ja kahin nüüd igal pool tõusis! Õnneks ei olnud kästud ristimistähte kaasa võtta, mispärast võisid minna õnne katsuma ka need, kelle jalad juba mõne sammu kahekümne aasta piirist üle olid astunud.

Tuhka-Triinu poolõed, eide kuldtütrekesed, pidid mõlemad kuninga pidudele minema. Nüüd oli vaesellapsel hommikust õhtuni tööd. Ta pesi ja vaalis riideid, õmbles uusi ehteid ja pidi selle kõrval kõik muud majatalitused korda toimetama. Aga nagu ei oleks sellest veel küllalt, viskas vanem poolõde kausitäie läätsi tuha sisse, hüüdes:

„Nopi sealt ja pane keema!“

Triinule tuli õnneks ema haual kuuldud õpetus meelde, seepärast ütles ta:

„Kukekene, kanakene! Tulge läätsi noppima!“

Silmapilk olid kutsutud abimehed kohal ja hakkasid noppima, kuni nad lühikese ajaga viimased ivakesed tuhast välja siblisid ja nokkadega kaussi panid.

Kui siis hiljem esimene pidupäev kätte jõudis, pidi Tuhka-Triinu õdesid ehtima, nende päid sugema, silmi pesema ja neid uhkesti riidesse panema, mille eest teda tänuks sõimati ja mõned lopsud kõrvade taha anti, nii et silmad tuld lõid ja kõrvad kumisesid.

Tuhka-Triinu kannatas rahulikult seda ülekohut ja ohkas mõne korra taeva poole. Ja kui poolõed pidule olid läinud ja tema üksi võõrasemaga koju jäänud, tõusis tal südamesse raske igatsus, mis pisarad silmi ajas. Temagi oleks hea meelega pidule läinud, kui luba oleks antud, ehk kui tal oleks olnud selga panna riideid, millega teiste piduliste sekka oleks võinud minna.

Kui ta peatäie nutnud oli ja sellega esimese kurbuse kustutanud, võttis ta sukavardad näppu ja istus leeaugu kõrvale pingikesele, kus tal süda aegamööda jälle lahkeks läks. Ta mõtles kadunud eide peale ja palus, et ta ise ükskord ka mulla alla saaks. Aga nii kaua, kui ta veel põrmupõlves elab, tõotas ta vagal meelel kõik kannatada, kuni ta ükskord jälle eide kaissu puhkama saab.

Korraga kuulis ta oma nime hüüdvat. Silmi üles tõstes ei näinud ta kedagi. Natukese aja pärast ütles nägematu hääleke:

„Mine, raputa pihlakat!“

Tuhka-Triinu tõttas käsku täitma. Sai ta paar korda pihlakat raputanud, läks pimedus valgeks ja üks küünrakõrgune kuldriides naisterahvas istus pihlaka ladvas, väike korvike ühes ja kuldkepike teises käes.

Pisike võõras küsis tütarlapse käest ühte ja teist, kuidas tema elupäevad tänini olid edasi läinud. Kui ta lugu oli kuulnud, tuli ta puuladvast maha, silitas vaeselapse palgeid ja ütles trööstides:

„Sinu elupäevad lähevad üürikese aja pärast paremaks. Aga täna pead sa kuninga pidule minema.“

Tuhka-Triinu vahtis uskumatult talle silmi ja pidas juttu pilkamiseks.

Pisike naisterahvas võttis ühe kanamuna korvist, puudutas kuldkepikesega muna külge, ja sedamaid seisis ilus tõld murul. Siis võttis ta karbikesest kuus hiirepoega, moondas need kuueks ilusaks võigukarva hobuseks, kes tõlla ette pandi. Ühest mustast põrnikast tehti kutsar ja kaks kirjut liblikat moondati teenriteks. Need palusid Tuhka-Triinut tõlda istuda ja kuninga pidule sõita. Kuidas tohtis vaenelaps tahmases riides pidule minna? Pisike nõianeitsike — kes ta muu võis olla — puudutas oma kuldkepikesega tema pead, ja vaata! silmapilk sai Tuhka-Triinu kõige uhkemaks neiuks. Ta vanad, halvad riided muutusid iluehteks, mis olid üsna siid ja samet ning kulla- ja hõbedakarva läikisid. Kõige ilusam oli kuldpärg tema peas, mis kalliskivides läikis, nõnda et need nagu tähed taevas hiilgasid.

Nõianeitsike õpetas:

„Sõida nüüd pidudele ja maitse teistega seltsis kõik ilud ja lustid, et endiste piinapäevade mälestus sinu meelest kustuks ja rõõm su südamele koitma hakkaks. Aga kui kukk keskööl kolmandat korda laulab, siis ei tohi sa silmapilkugi kauem viibida, vaid pead koju ruttama, nagu põleks sul tuluke taskus. Muidu lõpeb nõidusevägi, kaovad tõld, hobused, kutsar, teenrid, ja sina ise saaksid jälle selleks, kes sa enne olid. Seepärast ära unusta minu õpetust, muidu langed sa häbi sisse ja kaotad oma õnne.“

Tuhka-Triinu tõotas aega teraselt tähele panna, istus tõlda ja sõitis tuhatnelja kuninga pidule. Aga kui ta pidusaali astus, näis, nagu oleks päike tõusnud, nõnda et kõik teised neitsid tema kõrval lausa kahvatasid nagu kuu ja tähed koiduvalgel.

Poolõed ei tundnud teda küll mitte selle uhkuse ja ilu sees, aga nende süda kippus kadedusest lõhkema. Kuningapojal ei olnud enam silma ega kõrva teisi tähele panna, ta ei raatsinud silmapilkugi Tuhka-Triinu kõrvalt lahkuda, kellega ta magusasti juttu vestis, naljatas ja tantsis, otsekui ei oleks teisi toas enam olemaski. Ka vana kuningas ja tema kaasa püüdsid kenale neiule igapidi au pakkuda, kellest nad miniat lootsid saada.

Tuhka-Triinu elas kui taevas, nõnda et lust ja ilu talle aega ei andnud midagi muud mõtelda, kui silmapilgu õnne maitseda. Peaaegu oleks ta ka nõianeitsikese õpetused ära unustanud, kui kukelaul keskööl teda ei oleks taga kihutanud kodu poole ruttama.

Kui ta toa uksest välja läks, laulis kukk juba teist korda, aga veel enne, kui ta tõlda jõudis astuda, oli kuke kõri kolmandat korda hüüdnud. Sel silmapilgul kadusid tõld, hobused, teenrid, nagu oleksid nad maa alla ära sulanud. Tuhka-Triinu tundis vanad tahmased ja tolmused riided enda ümber olevat ja kihutas nüüd joostes, jalakandadele tuld andes kodu poole, nii et pea otsas kihises ja higi palgeid mööda maha tilkus.

Ta puges leeaugu kõrvale asemele puhkama, mõtles tüki aega ilule, mis temale kuningakojas oli näidatud, ega saanud kaua aega und silma. Viimaks jäi ta magama ja puhkas teise hommikuni rahulikult, ehk küll unenäod mitmel viisil õnnelikku ilupidu tema silma ette tagasi tõid.

Poolõed ärkasid vast lõuna eel pidude väsimusest. Kui nad sängist välja tulid, pidi Tuhka-Triinu neid pesema, riidesse panema ja nende päid sugema, kusjuures nad muust ei rääkinud kui eilsest pidust kuningakojas ja tundmata võõrast neiust, kelle ilu, uhkus ja viisakad kombed teiste üle nõnda olid hiilganud, et sellest silmapilgust, kus ta üle läve tuppa oli astunud, kuningapoja silmad enam tema pealt ära ei läinud. Oli see loodud inimese laps, siis ei võinud ta muu olla, kui kõige rikkama kuninga tütar Kunglamaalt. Pärast tema lahkumist seisnud kuningapoeg norgus, pole enam tantsinud ega kellegagi juttu teinud.

Seda kuuldes hüppas Tuhka-Triinu süda rõõmu pärast ning ta viitis poolõdesid ehtides kolm korda pikemalt aega, ega hoolinud nende sõimust ja taplusest midagi, mis nagu hane selga kallatud vesi temasse ei puutunud. Leeaugul ei olnud tal õhtuni muud mõtet kui eile maitstud ilu ja kuningapoeg, kes tema peale silma oli visanud.

Kui nüüd poolõed teisel õhtul jälle pidule läksid, jäi Tuhka-Triinu rahulikult koju ega läinud enam ka pihlakapuud raputama, vaid kõik pidi nõianeitsi hooleks jääma. Juba enne keskööd tulid poolõed kuninga pidult tagasi, rääkisid koju tulles, kuidas kuningapoeg nukker olnud, kellegagi pole tantsinud ega juttu teinud, vaid üksisilmi ukse poole vahtinud, kas eilne neiu jälle sinna tuleb. Kuningas olevat seepärast ütelnud, et tema poeg olevat poolhaiglane, nõnda et kolmas pidude päev sel korral pidamata jäävat.

Mis meil veel rääkimata jäi: Tuhka-Triinu oli kiirel põgenemisel pidude toast ühe oma kuldkingadest ukseläve ligidale ära kaotanud. Teisel hommikul leidis kuningapoeg kogemata kaotatud kinga ja lootis sellega tütarlapse jälgedele saada. Tema igatsemine ei andnud enam ööl ega päeval temale mahti. Ennemini oleks ta hauda läinud, kui tundmata võõrast neiust lahkunud. Aga kust võis ta armsamat leida?

Mõne päeva pärast andis ta käsu, linnas ja maal igas kohas kuulutada, et temal olevat kindel nõu see tütarlaps endale abikaasaks kosida, kelle jalg mahajäänud kuldkinga sisse mahub. Selle kutsumise peale ruttasid siis kõik noored tütarlapsed sinna õnne katsuma, kas jalg neid jõuaks kuningapoja abikaasaks kanda.

Kuningakoja uhkemas toas seisis ilus kuldne king siidpadja peal. Sinna talutati ülemad ja alamad tütarlapsed üksteise järel, et igaüks võiks oma jalga kinga sisse passida. Aga ühele oli king pikk, teisele jälle lühike, kolmandale väga kitsas, nõnda et kellegi jalg sisse ei mahtunud. Küll pidi siis mõni varvas ehk jalakand piina kannatama, mis ometi ei aidanud.

Ühel päeval läksid ka Tuhka-Triinu poolõed sinna oma õnne katsuma. Neil olid enda arvates nii pisikesed jalad, et peaaegu käokinga oleksid võinud mahtuda. Seepärast tõmbasid, kiskusid, vajutasid ja toppisid nad vägisi jalga kuldkinga sisse, nii et veri küünte alla valgus. Aga kõik nende vaev läks nurja. Noorem poolõde ütles nina kärssu tõmmates:

„See on üks albi king, kiustepärast tehtud, kuhu sisse kellegi jalg ei või mahtuda.“

Ligemal silmapilgul läks tema jutt valeks.

Suur oli nende imestamine ja ehmatus, kui äkitselt toa uks lahti läks ja — Tuhka-Triinu tuppa astus oma igapäevases tuhatolmuses ülikonnas, nagu ta harilikul kombel leeaugu serval istus. Vihas andsid poolõed käsu tahmane hilbakas kuninga toast välja visata. Aga enne, kui keegi nende käsku kuulda võttis, oli Tuhka-Triinu oma jala kuldkinga pannud, mis nagu tema jala tarvis näis valatud olevat. Enne kui vaatajad aega said imestusest natuke puhata, tõusis juba teine, veel kentsakam tükk nende silma ette. Tuba läks korraga paksu udupilve sisse, nii et sammu kaugusele ei võinud vaadata. Udust hiilgas äkitselt nagu tulevalgus, kust pisikese nõianeitsi särav kuju välja paistis. Ta puudutas kuldkepikesega Tuhka-Triinu külge, kellest mõttekiirusel vana kuju maha langes, ja nende ees seisis see hiilgav neitsi, kes esimese pidupäeva õhtul kuningapoja meelest kõige armsam oli olnud. Nüüd ruttas kuningapoeg hõisates kauni neitsi poole, võttis tema kaela ümbert kinni ja ütles siis:

„See neiu on mulle abikaasaks loodud.“

Väike nõianeitsi — või kes ta muu võis olla — kinkis Tuhka-Triinule nii palju kaasavara, et seda voorikaupa linna veeti ja seal uhked pulmad peeti, mis terve kuu vältasid. Nõnda sai põlatud vaesestlapsest kuningapoja abikaasa.

Tema poolõed tahtsid kadeduse pärast lõhkeda, et Tuhka-Triinu nii kõrgele nende üle oli tõusnud, keda nemad siiasaadik halvemaks kui õuekoera olid pidanud. Aga Tuhka-Triinu vaga süda ei läinud neile kurja kurjaga tasuma, vaid andis kõik ülekohtu andeks ja tegi neile pealegi veel head, kui ta ise pärast äiataadi surma kuninga kaasaks oli saanud.

Ehk ta küll juba ammugi mätta all puhkab, siiski elab mälestus temast rahva suus kustumata. Teda kiidetakse kõige paremaks ja kõige kaunimaks kuningannaks, kes kunagi on elanud.

Viited:
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutt
 
https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_rahva_ennemuistsed_jutud/Tuhka-Triinu