Õnne-rublatükk

Ükskord elas üks nõukas talumees. Temal oli kolm poega, kellest kaks vanemat igapidi väga osavad mehed olid. Noorem poeg aga näis lapsest saadik natuke lollakas, nõnda et temast kuskil tööl õiget asjatalitajat ei leitud.

Isa õpetas neile oma surmavoodil: „Kui minu elupäevad nüüd õhtule jõuavad ja mind siit ilmast ära kutsutakse, siis jagage pärandust nõnda, et kaks vanemat venda varandust ühetasaselt saavad, ja kui tahavad, ka põllumaad pooleks võtavad. Himustaks kumbki üksi majapidajaks jääda, siis maksku ta teisele vennale niipalju raha kui pool põldu väärt on. Sina, Peeter, minu noorem poeg, ei kõlba majapidajaks ega teistele sulaseks, sellepärast pead sa välja rändama ja laias ilmas oma õnne katsuma. Sinu ristiema kinkis ristimise päeval ühe vana rublatüki, mis ta õnnerahaks nimetas ja sulle kaasa käskis anda, kui sa ükskord vanemate kojast välja lähed. Ristiema ütles: „Niikaua kui minu ristipojal õnne-rublatükk taskus on, võib ta igas kohas hõlpsalt läbi saada, sest et hädad ja viletsused ühe õnnelapse külge ei või puutuda.“ Jah, võta siis see vaderi kingitus päranduseks ja katsu, kuidas sa tema abiga läbi saad.“

Teisel päeval heitis isa hinge. Pojad vajutasid tema silmad kinni ja matsid ta maha. Et vanemad vennad mõlemad alles poissmehed olid, jäid nad üheskoos isa talusse elama. Nad andsid nooremale vennale leivakoti selga, mis vähemalt nädalapäevad meest võis toita, ja ütlesid siis:

„Mine nüüd õnneteed otsima!“

Peeter läks vilistades õueväravast välja ja võttis teekäigu hommiku poole, mõteldes:

„Kui päike hommikul tõuseb, siis näitab ta mulle sihi ette, et eksimise pärast kartust ei ole.“

Niikaua kui ta moona leivakotist leidis, ei olnud tal pisematki muret. Ta rändas lauldes ja vilistades päev-päevalt kodunt kaugemale.

Mõne päeva pärast leidis ta leiba võttes, et kotti enam palukestki järele ei jäänud. Aga et tal kõht parajasti täis oli, ei tundnud ta sellepärast mingit muret.

Teisel hommikul magamast tõustes kahmas ta käsi jälle leivakotti, kuid see oli niisama tühi nagu tema kõht. Raske südamega sammus ta nüüd veel penikoorma osa teed edasi, istus siis maha jõudu puhkama ja hakkas nõu pidama, mis ta pidi ette võtma, et tühja kõhu näpistusest pääseda. Rublatükk seisis küll puutumata taskus, aga kuidas võis see teda siin aidata, kus ühtegi inimeselooma ligidal ei olnud, kelle käest ta leiba oleks võinud osta.

Ta toetas pea kivi najale ja sirutas keha muru peale, lootes, et ehk magades midagi mõnusat nõu võiks leida. Unest ärgates leidis ta ühe võõra vanamehe enese kõrval istumas, kellel pikk valge habe suus, aga üksainuke silm peas oli. See silm seisis keset otsaesist nina kohal. Aga seal, kus muidu inimesel silmad seisavad, nähti vanamehel kaks suurt soolatüügast, mis kui oinastalle sarved olid. Kolm suurt musta koera, üks ikka tublisti teisest suurem, lamasid vanamehe jalgade ees.

Vanamees vahtis ühe silmaga teraselt Peetri peale ja küsis:

„Külamees, kas sul ei ole lusti minu käest koeri osta? Ma müün neid sulle odava hinna eest.“

Peeter kostis:

„Mul ei ole eneselgi palukest hammaste vahele võtta, mis ma koertele peaksin andma?“

Vanamees naeratas ja ütles:

„Noh, sellega saaksid sa korda. Minu koerad ei küsi midagi sinu käest, vaid võivad kogunisti sind ennast toita.“

„Kas nad ehk jahikoerad on,“ küsis Peeter, „kes igapäev metsast elajaid püüavad ja peremehele liha toovad?“

Vanamees kostis:

„Minu koerad on paremad kui igapäevased jahikoerad. Kui sa siga kotis ei taha osta, siis näitan sulle kohe, mis tulu need koerad oma peremehele toovad.“ Sõrmeotsaga väiksema koera pähe tipitades, käskis ta:

„Jookse-too-süüa!“

Koer kargas maast ja pistis tuulekiirul lippama, nii et ta lühikese ajaga vaataja silmist kadus. Vähem kui poole tunni pärast tuli ta tagasi, käsikorv suus. Ütlemata suur oli Peetri rõõm, kui ta korvi magusate roogadega täidetud leidis, nõnda kui sealiha, värsked kalad, vorstid ja koogid. Ta sõi, nii et kõht kippus lõhkema.

Vanamees ütles:

„Mis sul üle jääb, pead sa koertele andma, sest et korvi pisematki raasukest ei tohi järele jääda.“

Peetril oli küll kahju toitu koertele anda, aga ta ei tohtinud vanamehele vastu tõrkuda, kelle abiga ta praegu oma kõhu oli täitnud.

Ta ütles kahtlevalt:

„Selle väiksema koera ostaksin ma hea meelega, kui mul niipalju raha oleks, aga minu varandus on ainult üks rublatükk; rohkem ei ole mul hinge taga. Kui pakutud hinna eest koera tahad ära müüa, siis sobitame sedamaid kaupa.“

Vanamees oli pakutud hinnaga rahul, ometi lisas ta juurde:

„Neid koeri ei tohi iial üksteisest ära lahutada, muidu sünniks õnnetus niihästi koera peremehele kui ka koertele. Kui sul suuremat raha ei ole kui rublatükk, siis müün ma sulle selle eest väiksema koera ja kingin teised peale kauba. Sa saad tänase kaubaga hiljem vististi rahul olema. Nagu sa juba kuulsid, on esimese koera nimi: Jookse-too-süüa, keskmisel: Murra-maha ja suuremal: Lõhu-rauad! Peaks sulle midagi kogemata juhtuma, kus koerte abi tarvis läheb, siis hüüa aga nimelt, mida sa tahad ja sinu soovimine leiab täitmist. Nõnda kui väiksem must koer sind igapäev toidab, nii varjavad teised sind vaenlase vastu.“

Siis hüüdis ta koertele:

„Siin seisab teie uus peremees!“

Koerad liputasid saba ja lakkusid Peetri käsi, nagu tahaksid sellega tunnistada, et nad käsku olid mõistnud. Head aega jättes puudutas vanamees sõrmega Peetrit, mispeale noormehel nagu välk äkitselt kehast läbi käis. Aga selsamal silmapilgul oli vanamees kadunud, kas tuuleõhu kätte ehk maapõrmu sulanud — seda ei teadnud Peeter hiljem tõesti tunnistada.

Näis, nagu oleks vanamehe näpp teda ja kõike, mis tema silmade ees, ühekorraga teiseks loonud, sest et siiasaadik maailm tema silmade ees veel iial nii ilus ei olnud paistnud kui praegu. Peeter ütles iseenesega kõneldes:

„Tänini elasin mina otsekui paksus pilveudus, kust ma nüüd valgusele olen pääsenud.“

Koerad vahtisid teraselt temale silma ja liputasid saba, kui oleksid nad tahtnud sellega tunnistada: sul on õigus.

Kui Peeter tükk aega oli imelikku asjalugu mõtelnud, tõusis ta jalule ja hakkas edasi rändama. Õhtul kogemata kätt tasku pistes, leidis ta oma rublatüki seal alles olevat. Peeter ei võinud kogunisti ära seletada, kuidas raha tagasi oli tulnud. Ta teadis selgesti, kuidas ta rublatüki ostetud koera eest vanamehele andis, mille vanataat tema silma nähes enesele tasku oli pistnud. Kuidas võis aga rublatükk sealt tagasi tulla?

Jookse-too-süüa oli käskimist mööda õhtuks korvitäie toitu toonud, millest peremehele ja koertele küllalt süüa sai.

Aga naljakas rahalugu ei läinud Peetril peast, sellepärast pidas ta nõu, asja täna sügavamalt läbi katsuda. Ta vahetas enesele ühe mehe käest, kes talle teel vastu tuli, parema kuue ja andis selle eest rublatüki peale kauba. Penikoorma maad kaugemale jõudes, leidis ta rublatüki jälle taskust. Nüüd vast märkas ta, kuidas lugu õnne-rublatükiga oli; kui see mingil kauplemisel välja anti, puges ta igakord peremehe taskusse tagasi.

Ta ostis nüüd endale riided ja muid tarvilikke asju, aga siiski jäi temale vaderi kingitud rublatükk ikka tasku. Kuidas rublatükk võõra käest tagasi jõudis, seda ei teadnud peremees isegi. Ta mõtles rõõmsal meelel:

„Ma võiksin, kui tahaksin, kõik maailma läbi rännata, sest et mul toitu ja raha kusagil puudu ei oleks.“

Peeter oli nõnda juba mõnd aega ühest paigast teise rännanud, kui ta ühel päeval oma sammud metsalaande viis. Koerad tõstsid haisu ajades ninad kõrgele, vahtisid siis jälle peremehe peale, nagu tahaksid nad ütelda: siin ei ole õiget lugu, vaata ette!

Peeter rändas edasi ja nägi, et koerad ikka rahutumaks läksid. Ometi ei juhtunud midagi võõrastavat mehele silma.

Korraga kuulis ta kaugelt rataste müdinat, kui tuleks mingi raske koorem samm-sammult ligemale. Seal silmas ta tõlda ja nelja musta hobust tõlla ees, kes nagu surnuvankrit vedasid, sest tõld oli mustade vaipadega kaetud ja kutsaril olid mustad riided seljas. Hobustel seisid pead ja kõrvad longus, otsekui tunneksid ka nemad leinamise kurbust.

Tõlla aknast sisse luurides nägi Peeter ühe noore jumeka näoga naisterahva mustas leinariides üksipäini tõllas istuvat ja kibedasti nutvat, vahete-vahel valge peenikese rätikuga oma palgeilt pisaraid pühkides.

Peeter küsis kutsarilt, mida see lugu pidi tähendama, aga ei saanud mingit vastust. Peeter käratas valju sõnaga:

„Lurjus! Pea hobused kinni ja anna mulle vastust! Ehk ma teen sulle suu pähe, et sa rääkida oskad!“

Kui kutsar meest ja tema suuri koeri nägi, arvas ta, et siin naljalugu ei ole. Ta jättis hobused seisma ja hakkas jutustama, kuidas siin metsas üks kole metsaline asuvat, kes pooleti põhjatu suur karu, pooleti jälle lind olevat, nõnda et ta maa peal niisama hästi kõndida kui lennata võivat. See kole metsaline hävitab kogu kuningriigis otsatu palju inimesi ja elajaid ning oleks selle juba ammugi elavatest loomadest hoopis tühjaks teinud, kui temale igal aastal tähendatud päeval üht ilmsüüta neitsit ohvriks ei viidaks, keda metsaline silmapilk tervelt alla neelab. Kuningas laseb selle tarvis kogu riigist kõik ilma süüta kuueteistkümne-aastased tütarlapsed kokku tulla ja nende seas liisku heita, kelle viletsa peale suremise kord kunagi juhtub. Tänavune surmaloos on kuninga ainukese tütre peale langenud, keda nüüd metsalisele söögiks viiakse. Ehk küll kuningas ja tema alamad väga raskes kurbuses on, siiski ei või keegi lugu parandada ega teisele joonele seada, sest et tõotust peab täitma, lugu pidamata sellest, kas tütarlaps on rikas ehk kehv, kõrgemat ehk alamat sugu.

Peetril läks süda väga haledaks, kui ta kutsari juttu oli kuulnud ja õnnetu kuningatütre raskesti koormatud südame kurbust näinud. Ta võttis endale sedamaid nõuks neitsile surmateel saatjaks minna. Et nüüd tõld samm-sammult pikkamisi edasi sõitis, käis Peeter koertega tõlla kannul.

Kui nad viimaks ühe kõrge mäe juurde jõudsid, mis keset laant oli, pidas kutsar hobused kinni ja palus kuningatütre tõllast välja tulla, sest et nad nüüd piirile olid jõudnud, mis elu ja surma vahel seisis. Sõna lausumata, kui loodud lambatalleke, astus kaunis kuningatütar tõllast ja hakkas mööda mäge üles minema.

Peeter tahtis sedamaid tema kannul astuda, aga kutsar hüüdis:

„Külamees, jäta alpimine! Sa võid küll niisamuti oma elu kaotada kui neitsi, aga ometigi ei lähe asjalugu sellest mitte paremaks.“

Peeter kostis julgesti:

„See on minu asi, aga mitte sinu!“ ja astus julge sammuga edasi.

Kuningatütre nutust paisunud silmad vaatasid nagu tänades noormehe peale, ja mustad koerad liputasid lahkelt saba, nagu tahaksid nad ütelda: see on ühe vahva mehe viis!

Nad ei olnud veel kolmat osa mäge üles roninud, kui äkitselt kohin ja mühin tõusis, otsekui oleks kõige raskem rahepilv tulemas. Kõrgelt mäeharjalt veeretas ennast üks kole metsaline alla, altkeha poolt karuvärki, aga suuremast hobusest palju kõrgem; karvade asemel katsid soomused keha, kaks kõverat sarve olid tal peas ja kaks pikka tiiba seljas. Jalapikkused seakihva-värki hambad paistsid koledal loomal suust; pikad küüned olid tal käppade küljes. Kole kiskja võis ehk veel paarkümmend sammu kuningatütrest kaugel olla, kui ta oma pika keele suust välja ajas, miska ta nagu madu neitsit enne neelamist tahtis nõelata.

Aga sel silmapilgul hüüdis Peeter kohkumata:

„Murra-maha!“

Mehe hüüdmist kuuldes põlesid metsalise silmad kui tulukesed ja tema hingeaur suitses kui saunakerise leil. Aga must koer oli peremehe käsku täites kui piksenool metsalisele kallale karanud ja koleda loomaga juba võitlema asunud. Koer oskas ennast aga väga osavalt tema suu ja küünte eest hoida, kargas jalgade vahelt metsalise kõhu alla, kahmas hammastega kinni ja pures niikaua, kuni tema hambad metsalise südamesse puutusid.

Nüüd langes kole metsaline raskelt nagu kalju maha, nii et kõik mägi tema koorma all värises. Aga koer, ehk küll temast kümme korda väiksem, sõi metsalise siiski puhtalt keha ja nahaga tükkis ära, nii et muud üle ei jäänud kui kaks sarve ja neli pikka hammast. Need korjas Peeter maast ja pistis oma kotti. Siis tõttas ta kuningatütrele appi, keda hirm ja ehmatus oli minestusse maha pillutanud.

Peeter kandis kübaraga ligemalt allikalt külma vett, miska ta minestanud neitsi otsaesist ja palgeid niikaua kastis, kuni neitsi minestuse rammestus lõppes.

Otsekui pikast unest ärgates pidi neitsi tükk aega meelde tuletama, mis temaga oli sündinud; aga kui ta koledat metsalist enam oma ligidal ei leidnud, arvas ta ennast surmast päästetud olevat, langes päästja ette põlvili maha ning andis silmavee ja lahke sõnaga temale tänu. Siis palus ta, et päästja temaga seltsis tõlda istuks ja kuninga juurde sõidaks oma teenitud kuninglikku palka nõudma.

Peeter tänas lahke pakkumise eest ja andis siis vastuseks:

„Ma olen alles noor ja õppimata, seepärast ei usalda ma veel kuninga silma ette tulla. Ma tahan esiteks maailmas pikemalt ümber vaadata, ja kui mulle elu ja tervist antakse, siis tulen ma kolme aasta pärast jälle tagasi.“

Sedaviisi lahkusid nad üksteisest. Kuningatütar istus tõlda, sõitis isakotta tagasi; Peeter aga jätkas oma rändamise teed kaugemale võõrale maale.

Kutsarile tõusis aga kuri mõte südamesse. Ta oli juttu kuulnud, mis kuningatütar ja Peeter isekeskis rääkisid, ning arvas mõnusaks ennast ise kuningatütre päästjaks üles anda ja suur vaevapalk enesele võtta. Kui nad ühe paksu metsa vahele jõudsid, kus tee ääres äkilise kalda taga sügav kuristik oli, pidas kutsar hobused kinni, astus maha ja ütles kuningatütrele:

„Teie päästja on oma teed läinud, kust tema vististi enam tagasi ei tule, et teie isa käest endale vaevapalka nõuda. Ma arvan sellepärast, et teie kohus oleks mulle seda palka anda, sest et mina noormehe teile abiks olin tinginud; muidu ei oleks ta mitte tulnud. Rääkige oma isale, kui meie koju saame, et mina teid koleda metsalise käest olen päästnud ja põrgulooma ära tapnud, nõnda, et temast hiljem kellelegi enam kahju ei või sündida — siis makstakse palk minule.“

Kuningatütar vastas:

„See oleks esiteks üsna vale ja teiseks raske ülekohus, kui see mees, kes palga on teeninud, ilma jääks, ja palk teisele antakse, kes midagi ei ole teinud. Taevas hoidku mind niisuguse patu eest!“

Kutsar tõmbas otsaesise kortsu ja hüüdis vihase häälega:

„Noh, olgu siis nii, kuidas teie ise tahate! Elusalt ei tohi teie minu käest enam pääseda! Valmistage ennast surmale!“

Kuningatütar langes tema ette põlvili ja hakkas armu paluma, aga kurja mehe kivist süda ei võtnud palumist kuulda, vaid ütles valju sõnaga:

„Valige, kumba teie kahest paremaks arvate: kas ütlete oma isale, et mina koleda metsalise olen tapnud, või kui teie valet ei taha rääkida, siis kukutan ma teid üle kalda sügavasse kuristikuauku, kus teie keelepaelad igavesti kinni jäävad. Ma räägin kodus, et kole metsaline teid on ära neelanud, nagu kõiki neid teisi enne teid, ja sellega on lugu otsas.“

Nüüd nägi kuningatütar, et siin enam pääsemise lootust ei olnud, sellepärast lubas ta isale valetada, nagu kutsar tema käest oli nõudnud. Aga enne pidi ta veel kindla vandega tõotama, lubatud vale tõeks tunnistada, ja sellest ühelegi elavale hingele ühtki sõna mitte avaldada, mis täna oli sündinud.

Ahastusest ja hirmust tuim kui puutükk oli kuningatütar nurjatu mehe tahtmist täitnud. Aga mida ligemale ta isakodule jõudis, seda raskemaks läks tema süda. Siiski ei võinud ta vandest pääseda, vaid pidi kutsari oma päästjaks nimetama.

Otsatu suur oli linnarahva, ja kuninga rõõm, kui surnuksnutetud neitsi elusalt ja tervelt tagasi tuli ning ühtlasi sõnumeid tõi, et kole metsaline on hukatud ja edaspidi temast enam kellelgi kartust ei ole. Leinariided võeti nüüd seljast ja pandi rõõmuehted nende asemele. Kuningas langes nuttes tütre kaela, ega võinud tükk aega sõna suust välja saada. Aga kui tema keelepaelad lahti pääsesid, tänas ta tütre päästjat, andis temale kätt ja ütles:

„Tänu ja kiitus olgu sulle, aus mees! Sina ei ole mitte üksnes minu ainukest last surma kurgust päästnud, vaid kogu riigi kurja vaenlase voli alt lunastanud. Selle suure heategemise eest tahan ma sulle palka maksta ja oma kõige kallima varanduse sulle anda: sina pead minu tütrele abikaasaks ja mulle väimeheks saama. Aga et minu tütar veel väga noor on, seepärast peavad vast täna aasta pärast pulmad olema.“

Nüüd ehiti kutsar uhkesti riidesse ja tõsteti kõrgemate meeste seisusse, kus ta igapäev suures aus ja ilus elas ja enam seda põlve meelde ei tuletanud, kus ta alam teenija oli olnud.

Teisiti näis lugu kuningatütrega, kes raskesti ehmatas, kui kuulda sai, et isa teda päästjale palgaks oli lubanud. Ta oli kurb ja nuttis sagedasti salamahti, kus teiste silmad tema pisaraid ei näinud. Aga et temal keelepaelad raske vande all seisid, ei tohtinud ta kellelegi enese päästmise lugu rääkida, veel vähem seda kuulutada, mis ta südant ööd ja päevad vaevas: et ta oma armsale päästjale abikaasaks ei võinud minna.

Kui ootamise aasta mööda oli läinud, palus ta uuesti luba, veel ühe aasta pulmadega oodata. Ehk see küll peiu meele pärast ei olnud, aga et kuningas oma tütre palumist oli kuulda võtnud, siis pidi ta sellega leppima.

Aga kui teise aasta lõpul tütar jälle paludes isa ette astus ja pulmade aega soovis pikendada, süttis kuninga süda vihas põlema.

Ta hüüdis:

„Sina tänamata loom! Mikspärast ei taha sa sellele vahvale mehele minna, kes sind koleda metsalise kurgust on päästnud ja minu kuningriigi raske vitsa alt lunastanud!“

Tütar oli surnukarvaliseks kahvatanud ja tema jalgade ette maha langenud, kus ta muud ei ütelnud kui:

„Oh mis õnnelik oleksin ma praegu, kui kole metsaline mind täna kahe aasta eest oma kõhtu oleks neelanud!“

Need kibeda kaebamisega räägitud sõnad tungisid kui tulised nooled isa südamest läbi; ta tõstis tütre põrandalt, võttis ta oma põlvede peale ja ütles:

„Ma tahan, armas laps, veel viimast korda sinu palumist kuulda. Aga täna aasta pärast ei või sind ükski vägi pikemalt pulmadest päästa, sest et ma sind oma kuningliku sõnaga päästjale abikaasaks olen tõotanud.“

Tütar tänas isa uue armu eest ja lootis ikka veel selle peale, et kallis noormees, kes tema elu surma küüsist oli päästnud, lubadust täites kolme aasta pärast tagasi tuleb.

Palju rutem, kui ta lootis ja ootas, lõppes ka kolmas aasta peaaegu otsa, ilma et võõra mehe tulekust midagi kuulda oleks olnud. Kuningatütar teadis ette, et ta isalt enam ootamise aja pikendust ei tohtinud paluda, sellepärast vaatas ta rahulikult pulmade vastu valmistamist ja nuttis mõnikord salajas. Öösel enne pulmapäeva nägi ta unes, kuidas üks halli habemega ja ühe silmaga vanamees teda trööstima oli tulnud. Vanake oli ütelnud: „Ole julge ja kartmata! Ülekohus ei või iial õiguse silma eest varjule jääda, ehk see küll inimestele teadmata peaks jääma.“ Unest ärgates tundis kuningatütar uut rammu ja lootust oma südames.

Nüüd juhtus sel päeval, kui kuningatütre pulmapidu peeti ja kõik linn suures ilus ja lustis oli, et üks võõras mees kolme musta koeraga linnaväravast sisse astus. Ta küsis järele, mispärast rahval nii suur rõõm oli, ja sai vastuseks, et kuningatütrel parajasti pulmad on ja et ta sellele mehele läheb, kes teda kolme aasta eest koleda metsalise hammaste vahelt päästis.

Võõras küsis:

„Ütelge mulle, kus see päästja on?“

„Noh,“ anti vastuseks, „kus mujal kui kuningakojas, sest et peigmees ikka pruudi kõrval istub.“

Võõras hüüdis tulise vihaga:

„Laske mind kuninga ette astuda, ma tahan temale avalikuks teha, et ta oma tütart ühele üleannetule petjale tahab anda. Laske mind kuninga jutule!“

Kuningakoja väravavahid arvasid teda meelest nõdraks läinud inimese olevat, seepärast võtsid nad ta kinni, köitsid tal käed ja jalad ahelasse ja viskasid mehe siis vangitorni kindlate rauduste taha, et rõõmupidul hullu läbi midagi pahandust ei sünniks.

Nüüd märkas Peeter, et ta oma asja on läinud suisa peaga talitama ja hakkas äkitselt meelt kahetsema, sest et kuningatütar nüüd teisele naiseks saab, seni kui tema vangiahelates istub.

Siis kuulis ta vangitorni akna taga kraapimist ja koerte vingumist. Ta mõtles: minu truud koerad kipuvad minu juurde; ehk võib nende abi mind hädast päästa. Õnneks tuli temale meelde kolmat koera appi hüüda. Ja sel silmapilgul, kui ta „Lõhu-rauad!“ oma suust välja ütles, olid suuremal mustal juba käpad akna raudtrellide küljes, mis kui kuivanud vitsaraod koera rammu all katkesid. Koer kargas aknast sisse, näris peremehe käe- ja jalaahelad otsekui takust lõngad katki ja hüppas siis aknast välja, Peeter tema kannul.

Sedaviisi kitsikusest pääsenud, hakkas Peeter mõtlema, mis ta pikemalt ette pidi võtma, et kuningatütar ühele ülekohtusele osaks ei saaks. Tühja kõhu näpistust tundes, hüüdis ta esimest koera:

„Jookse-too-süüa!“

Koer jooksis tuule kiirul minema ja tuli natukese aja pärast käsikorviga tagasi. Roogade peale aga oli peenike valge ninarätik kaetud ja kuldsõrmus rätiku nurga sisse seatud; sõrmuse seest leidis Peeter kuningatütre nime, mis temale jälle lootust südamesse kasvatas.

Ninarätiku ja sõrmusega oli lugu nõnda olnud:

Kuningas istus uhkete pulmalistega lõunasöögil, kuninga kõrval paremat kätt istus tema tütar ja pahemat kätt tütre peigmees, endine kutsar, keda täna kuningale väimeheks pidi laulatatama. Seal jookseb must koer, tühi korv suus, tuppa, otsekohe kuningatütre tooli ette, vahib silmadega paludes neitsi peale ja lakub tema käsi, kui tahaks ütelda: andke ka mulle toitu korvi! Südamerõõm pani kuningatütre käed natuke vabisema, sest et ta ilusa koera silmapilk oli ära tundnud, et see tema päästja oma on; sellepärast võttis ta söömalaualt liha ja kalarooga, mõne tüki magusat kooki ja pani kõik korvi sisse. Ühtlasi tõmbas ta ka oma kihlasõrmuse sõrmest, sidus rätiku nurga sisse ja kattis siis korvi rätikuga kinni. Koer läks korviga oma teed.

Kuningatütar rääkis paar sõna kuningale salamahti kõrva sisse. Seal tõusis kuningas söömalaua tagant, võttis tütre käest kinni ja läks temaga ühte salakambri, kus kuningas oma nõuandja käest küsis, kas niisugust vannet tuleb pidada, mis üks inimene vägivaldselt surmahädas on vandunud, et selle läbi oma elu mõrtsuka käest päästa.

Kuninga nõuandja kostis:

„Vägivaldsel vandel, mis inimene vastumeelt vannub, ei ole seaduse ees iial kestust, sest et niisugune vanne midagi ei tähenda.“

Nüüd tunnistas kuningatütar oma salajase loo üles ja rääkis otsast otsani, mis temaga täna kolme aasta eest metsas oli sündinud. Kuningas saatis koera jälil mõned sulased otsima, et nad koera peremehe kusagilt üles leiaksid. Selle mehe pidid nad siis silmapilk kuninga ette tooma.

Üürikese aja pärast oli mees leitud ja kolme koeraga seltsis sinna toodud. Kuningatütar tundis sedamaid oma päästja, langes tänades temale kaela ja ütles:

„Täna päästate minu elu teist korda kurja metsalise voli alt! Tuhat, tuhat tänu selle armu ja heategemise eest!“

Kuningas läks tütrega söömalauda tagasi ja käskis Peetril niikauaks ootama jääda, kuni ta teda laseb kutsuda.

Söömalauas küsis kuningas.

„Mis nuhtlust peab niisugusele inimesele mõistetama, kes teise mehe vahva töö ära salgab ja teenitud tööpalga enesele võtab?“

Endine kutsar mõtles: ma tahan näidata, mis osav kohtumõistja ma olen, ja kostis kuninga küsimuse peale:

„Ühele niisugusele üleannetule ei oleks mõnusamat nuhtlust tarvis, kui et temale veskikivi kaela köidetakse ja mere sügavusse uputatakse.“

Kuningas ütles:

„Väga hea, nõnda peab kohus mõistetud saama!“

Siis andis kuningas käsu, võõras mees tuppa kutsuda.

Kui Peeter nüüd oma kolme musta koeraga sinna tuli, kahvatas kutsar lubjatud seina sarnaseks, langes kuninga ette põlvili ja hakkas armu paluma.

Kuningas ütles:

„Sina, ülekohtune kurjategija, oled ise enese üle kohut mõistnud ja pead nüüd nuhtlust nõnda saama, kuidas sa mulle ütlesid. Aga et meie ilus pulmapidu sinu pärast ei oleks segatud, pead sa niikaua vangitornis istuma, kuni minu tütre pulmad lõpevad.“

Seal viidi kutsar toast, köideti raudahelasse ja pandi vangitorni.

Peeter võttis nüüd oma tunnismärgid kotist, koleda metsalise sarved ja hambad, mispeale suur rõõmuhõiskamine pulmaliste suust tõusis. Kuningas käskis Peetril enese kõrvale istuda ja laskis teda veel selsamal õhtul oma tütrega laulatada.

Nelja nädala pärast, kui pulmad olid peetud, anti kutsarile teenitud nuhtlus, nagu ta ise oli enesele mõistnud.

Ühel päeval astus Peeter alandlikult kuninga ette ja rääkis, kuidas tema kui alama rahva laps kogemata õnne läbi kõrgeks meheks tõusnud, aga et temal veel kaks vanemat venda koju jäänud. Sellepärast palus ta kuningalt luba, neid siia lasta tulla, et tema üksi õnnes ja ilus ei elaks, vaid ka oma vendadele nende elu võiks kergendada. Kuningas oli sellega rahul ja läkitas jalapealt käsu, et Peetri vennad sinna pidid tulema.

Sel päeval, kui vennad sinna jõudsid ja Peeter neid lahkelt vastu oli võtnud, hakkas suurem must koer inimese keeli kõnelema ja ütles:

„Nüüd on meie aeg täis, sest et meie niikaua sinu juurde pidime jääma, kuni näha saame, kas sa õnnepõlves ka oma vendi meelde tuletad. Vanataadile tänu! Sa oled kui õige mees igas tükis oma kohust täitnud.“

Äkitselt olid koerad luikedeks moondatud, tõusid lendu ja lendasid oma teed. Kuhu? — seda ei ole tänini veel keegi kuulnud ega näinud.

Peeter elas kui kuninga väimees suure au ja ilu sees, ning aitas oma vendi, et ka nemad aegamööda nõukateks meesteks said.

Õnne-rublatüki kinkis ta oma vanema venna esimesele pojale vaderi-andeks, üteldes:

„Kui ta noormehe-eas ükskord kodunt välja läheb, siis andke temale see vaderi-kingitus teele kaasa, miska ta samuti maailmas võib läbi saada, kui mina läbi sain ja õnne leidsin.“

Viited:
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutt
 
https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_rahva_ennemuistsed_jutud/Õnne-rublatükk