Sääreluu
Kes endisel ajal Vigala Selja kõrtsi poolt õhtuti mõisa poole, ehk mõisa poolt kõrtsi poole läks, kuulis tee ääres männikus haledat soigumist. Õhtu ei julgenud keegi vaatama minna, kes tee ääres soigus. Kui mõni mees päeva sinna sammus, kust õhtu soigumise hääled ta kõrvu kostsivad, ei olnud sääl muud näha kui sääreluu.
Üks julge noormees oli ammu rahva suust soigumise lugu kuulda saanud. Kui ta ühel õhtul ise mõisast tuli, kostis soigumise heli temagi kõrvu. Noormees võttis südame rindu ja sammus tee kõrva männikusse vaatama, kes sääl soigub. Küll vahtis ta sääl, kust hääled tulivad, igasse külge, aga ei näinud midagi. Viimaks puutus talle sääreluu silma, mis mõlemast otsast kangeste vahtu välja ajas. Terasemalt tähele pannes sai ta aru kätte, et sääreluust oigumise hääled tulivadki. Sääreluud peosse võttes kuulis ta korraga häält ütlevat: “Kanna mind liiva aukude taha kalmukünkale, kus mu muud luud on ja mata mind sinna maha; mina tahan su vaeva auusasti tasuda!”
Noormees võttis sääreluu, viis kõrtsi ette liiva aukude taha kalmukünkale, kus sõja ja katku ajal imimesi oli maetud, ja mattis sinna teiste luude juurde maha. Kalmuküngast kinni ajades puutus ta labidas kõliseva asja külge. Järele vaadates leidis ta suure raudpoti, tõstis maa seest välja ja viis koju. Kodu potti lahti võttes nägi ta selle hõberaha täis olevat.
