Veerehernetera
Ukraina muinasjutt
Elas kord mees. Tal oli kuus poega ja üks tütar. Pojad läksid põllule kündma ja käskisid, et õde neile lõunasöögi järele tooks.
Õde küsis: “Aga kus kohas te kündma hakkate? Ma ei tea.”
Vennad ütlesid: “Me tõmbame vao tare juurest selle põllusiiluni, kus kündma hakkame, eks sa siis tule seda vagu mööda.”
Sõitsidki minema.
Selle põllu serval aga elas metsa sees madu. Ta ajas selle vao kinni ja tõmbas uue vao kuni oma kojani. Tütarlaps läks vendadele lõunasööki viima ja astus mööda seda vagu, kuni jõudis mao õue. Seal võttiski madu ta kinni.
Poisid tulid õhtul koju ja ütlesid emale: “Kündsime päev läbi, sina aga ei saatnud meile süüagi!”
“Kuidas ei saatnud? Aljonka läks ju viima! Arvasin, et ta tuleb koos teiega koju. Ehk on ta ära eksinud?”
Vennad ütlesid: “Tuleb otsima minna.”
Kõik kuus läksid mööda vagu ja jõudsid sinna mao õue juurde, kus nende õde oli. Jõudsid sinna ja vaatasid: õde ongi seal.
“Kallid veljekesed, kuhu ma teid panen, kui madu tagasi tuleb? Ta ju sööb teid ära!”
Madu aga tulebki juba lennates. “Sss,” sisiseb ta. “Lõhnab inimese järele! Noh, poisid, kas tulite võitlema või heaga rääkima?”
“Ei,” karjusid nad, “võitlema!”
“Eks lähme siis raudsesse rehte!”
Nad läksid raudsesse rehte võitlema. Võitlus oli lühike: madu äigas neile kora ja lõi kohe raudpõranda sisse. Tõstis siis üles – vendadel vaevalt veel hing sees – ja viskas sügavasse vangikongi.
Isa ja ema ootasid, ootasid oma poegi ja tütart, neid aga ei tulnud.
Kord läks naine jõe äärde pesu loputama, vaatas – hernetera veereb mööda teed. Ta võttis hernetera mast üles ja sõi ära. Tal sündis poeg. Pojale pandi nimeks Veerehernetera. Poeg hakkas kasvama. Kasvas hästi suureks, kuigi eluaastaid oli tal vähe.
Kord kaevasid poeg ja isa kaevu – hiiglasuur kivi jäi ette. Isa läks inimesi kutsuma, et nad aitaksid seda kivi välja tõsta. Kuni ta ära oli, võttis Veerehernetera ette ja tõstis ise kivi välja. Inimesed tulid, vaatasid ja jahmusid. Nad tundsid hirmu, et tal nii palju jõudu on, ja võtsid nõuks teda ära tappa. Veerehernetera aga viskas selle kivi üles ja püüdis peoga kinni. Inimesed nägid seda lugu ja jooksid laiali. Isa ja poeg kaevasid edasi – hiiglasuur rauatükk jäi ette. Veerehernetera tõmbas selle välja ja peitis ära.
Kord küsis Veerehernetera isalt-emalt: “Aga mul on vist ka vendi ja õdesid olnud?”
“Eh, pojuke,” vastasid nad. “Sul oli õde ja kuus venda, aga nendega on niisugune lugu …”
Ja nad jutustasid talle kõik.
“Noh,” ütles ta. “Ma lähen neid otsima.”
Isa ja ema rääkisid talle: “Ära mine, pojuke: kuus läksid ja kadusid, sina üksi aga kaod kindlasti!”
“Ei, ma lähen! Kuidas siis nii saab – oma veri ja jätad hätta!”
Ta võttis raua, mille oli välja kaevanud ja viis sepale. “Tao mulle mõõk,” ütles ta, “aga hästi suur!”
Sepp tagus niisuguse mõõga, et seda andis suure vaevaga sepikojast välja tuua. Veerehernetera võttis mõõga pihku, viibutas kora ja kus virutas selle üles! Ja ütles isale: “Lähen magama, aga sina ärata mind üles, kui mõõk kaheteistkümne päeva pärast tagasi lendab.”
Heitiski magama. Kolmeteistkümnendal päeval lendab see mõõk unnates ülevalt alla. Isa äratas poja üles. Poeg hüppas sinna, seadis rusika ette – mõõk kukkus vastu rusikat ja läks kohe pooleks.
Poeg ütles: “Ei selle mõõgaga ei tohi vendi ja õde otsima minna, tuleb uus taguda.”
Ta viis mõõga sepikotta tagasi.
“Võta ja tee ümber,” ütles ta, “nii et oleks mulle paras!”
Sepp tagus uue mõõga, mis oli endisest veel suurem. Veerehernetera virutas ka selle mõõga üles, ise aga heitis jälle kaheteistkümneks päevaks magama. Kolmeteistkümnendal päeval lendas see mõõk tagasi ja undas nii, et maa vappus. Veerehernetera äratati üles, ta hüppas mast lahti, seadis rusika ette – mõõk kukkus vastu rusikat, kuid paindus ainult pisut kõveraks.
“Noh, selle mõõgaga võib minnavendi ja õde otsima. Emake, küpseta leiba, tee kuivikuid, ma lähen.”
Ta võttis mõõga kaasa, ladus kuivikud kotti, jättis hüvasti ja asus teele.
Läks mööda vagu, mööda sedasama kunagist, mida sai vaevalt silmaga seletada ja jõudis metsa. Kõndis, kõndis läbi metsa ja jõudis suure mõisa ette. Astus õue, siis kotta, aga madu polnud kuskil, ainult õde Aljonka oli kodus.
“Tere, kena neiuke!” ütles Veerehernetera.
“Tere, tubli noormees! Milleks sa siia tulid? Madu lendab koju ja sööb su ära.”
“Ehk ei söö! Aga kes sina oled?”
“Olin isal-emal ainuke tütar, kuid madu röövis mu sealt ära. Kuus venda tulid mind päästma, kuid ei saanud päästa.”
“Kus nad siis on?”
“Madu heitis nad vangikongi ja ma ei tea, kas nad on elus või mitte.”
“Võib-olla ma päästan su,” lubas Veerehernetera.
“Kus sa sellega! Kuu sei saanud päästa, aga sina oled üksi!”
“Pole viga!” vastas Veerehernetera.
Ta istus akna alla ja jäi ootama. Parajasti tuli madu koju. Lendas tuppa, ajas nina kirtsu: “Hm, hm, lõhnab inimese järele!”
“Muidugi lõhnab,” sõnas Veerehernetera. “Mina olen ju siin.”
“Ahaa, poiss! Mida sa tahad, kas võidelda või heaga rääkida?”
“Kus nüüd heaga, ikka võidelda!” ütles Veerehernetera.
“Lähme siis raudsesse rehte.”
“Lähme!”
Jõudsid sinna. Madu ütles: “Löö sina!”
“Ei, löö sina enne,” ütles Veerehernetera.
Madu lõi teda ja surus ta kohe pahkluudest saadik raudpõranda sisse. Veerehernetera tõmbas jalad välja, viibutas kora mõõka, lõi madu ja surus ta põlvist saadik raudpõranda sisse. Madu rabeles lahti, lõi Veerehernetera ja rurus ka tema põlvist saadik sisse. Veerehernetera lõi teist korda – surus mao vööst saadik põranda sisse, virutas kolmandat korda – lõi surnuks.
Siis läks ta keldrisse – sügavasse vangikongi, pastis oma vennad vabaks, nendel aga on vaevalt-vaevalt veel hing sees. Veerehernetera võttis nad kaasa, võttis kaasa ka õe Aljonka ja kogu kulla ning hõbeda, mis maol oli, ja hakkas kodu poole minema.
Nii nad kõndisid koos. Veerehernetera aga ei öelnud neile, et ta on nende vend. Kui oli tükk maad käidud, istusid nad tammepuu alla puhkama. Veerehernetera oli pärast taplust väsinud ja jäi raskesti magama. Kuus venda aga hakkasid nõu pidama.
“Rahvas hakkab meid pilkama, et me kuuekesi ei saanud maost jagu, tema aga on üksi ja tappis mao ära. Pealegi võtab ta kogu mao varanduse endale.”
Arutasid pikalt ja laialt ning võtsid nõuks: praegu ta magab, ei tunne midagi; seome ta kõvasti niinekoortega tame külge kinni, et ta lahti ei rabeleks, ja metsloomad kisuvad ta tükkideks. Öeldud – tehtud: sidusid ta kinni ja läksid minema.
Veerehernetera aga magab ega tunne midagi. Magas päeva, magas öö, ärkas – on kinni seotud. Niipea kui ta kora tõmbas, nii kiskuski tame koos juurtega maa seest välja. Ta võttis selle tame õlale ja läks kodu poole. Jõudis tare juurde ja kuulis: vennad on juba kodus ja pärivad emalt:
“Emake, kas teil oli veel lapsi?”
“Kuidas siis! Oli poeg Veerehernetera, kuid läks teid päästma.”
Nemad seepeale: “See oli siis tema, kelle me kinni sidusime! Tuleks lahti päästa.”
Veerehernetera aga virutas selle tammega vastu katust, nii et tare pidi peaaegu kokku langema.
“Jääge siis siia, kui te juba niisugused olete!” ütles ta. “Mina aga lähen laia maailma.”
Tõstis mõõga õlale ja läks.
Läheb ja läheb oma teed, vaatab – siin on magi ja seal on magi, nende vahel aga seisab inimene: toetab end käte ja jalgadega vastu mägesid ja nihutab neid laiali.
Veerehernetera ütles: “Tere!”
“Tere!”
“Mida sa teed, tubli mees?”
“Nihutan mäed laiali, et teed oleks.”
“Aga kuhu sa lähed?”
“Õnne otsima.”
“Noh, mina sinnasamasse. Aga kuidas su nimi on?”
“Mäenihutaja. Ja sinu oma?”
“Veerehernetera. Lähme koos!”
“Lähme.”
Nad hakkasid minema. Lähevad ja lähevad … Näevad, keset metsa seisab mees: vehib kora käega – kisub tammepuud kõigi juurtega maa seest välja.
“Tere!”
“Tere!”
“Mida sa teed, tubli mees?”
“Kisun puud maa seest välja, et oleks lahedam käia.”
“Aga kuhu sa lähed?”
“Õnne otsima.”
“Noh, mina sinnasamasse. Aga kuidas su nimi on?”
“Tammemurdja. Ja teie?”
“Veerehernetera ja Mäenihutaja. Lähme koos!”
“Lähme.”
Läksid kolmekesi. Lähevad ja lähevad … Näevad, hästi suurte vurrudega mees seisab jõe ääres: keerab kora vurru – vesi nihkub kahele poole laiali, nii et saab mööda jõepõhja minna.
Nemad talle: “Tere!”
“Tere!”
“Mida sa teed, tubli mees?”
“Panen vee seisma, et jõest üle minna.”
“Aga kuhu sa lähed?”
“Õnne otsima.”
“Noh, mina sinnasamasse. Aga kuidas su nimi on?”
“Vurrukeeraja. Ja teie?”
“Veerehernetera, Mäenihutaja ja Tammemurdja. Lähme koos!”
“Lähme.”
Läksidki. Küll neil oli hea minna: juhtub mägi ette – Mäenihutaja lükkab selle kõrvale; juhtub mets ette – Tammemurdja kisub selle maa seest välja; juhtub jõgi ette – Vurrukeeraja lükkab vee laiali.
Nad jõudsid suurde metsa. Vaatavad ringi, metsas seisab onnike. Lähevad onnikesse, aga seal ei ole kedagi. Veerehernetera ütleb: “Jääme ööseks siia.” Nad saatsid öö seal mööda. Järgmisel päeval ütles Veerehernetera: “Mäenihutaja, sa jääd koju ja teed lõunat, meie kolmekesi aga läheme jahile.”
Nad läksid minema Mäenihutaja keetis ning praadis kõik valmis ja heitis puhkama. Äkki koputas keegi uksele: “Tee lahti!”
“Ega sa tähtis isand ole, võid ise lahti teha!” ütles Mäenihutaja.
Uks tõmmati lahti ja keegi hüüdis jälle: “Tõsta mind üle läve!”
“Ega sa tähtis isand ole, võid ise üle ronida!”
Ja siis ronis tarre pisitilluke taat, süllapikkune habe lohiseb järel.Taat haaras Mäenihutaja juuksetutti pidi kinni ja pani ta naela otsa seinale rippuma. Ise aga sõi ja jõi ära kõik, mis oli valmis keedetud ja praetud, tõmbas Mäenihutajal riba nahka selja pealt välja ja oligi läinud.
Mäenihutaja keerles ja veerles, kiskus kuidagimoodi juuksetutist peotäie karvu välja ja tõttas jälle lõunat tegema. Sõbrad tulid tagasi, tema aga hakkab alles oma keetmisega valmis saama.
“Kuidas sa oled lõunaga nii hiljaks jäänud?”
“Jäin veidikeseks tukkuma.”
Nad sõid ja heitsid magama.
Järgmisel päeval tõusid üles ja Veerehernetera ütles: “Noh, Tammemurdja, nüüd jääd sina koju ja teed lõunat, meie aga läheme jahile.”
Nad läksid minema Tammemurdja keetis ning praadis kõik valmis ja heitis puhkama. Äkki koputab keegi uksele: “Tee lahti!”
“Ega sa tähtis isand ole, võid ise lahti teha!” ütles Tammemurdja.
Uks tõmmati lahti ja keegi hüüdis jälle: “Tõsta mind üle läve!”
“Ega sa tähtis isand ole, võid ise üle ronida!”
Ja siis ronis tarre pisitilluke taat, süllapikkune habe lohiseb järel.Taat haaras Tammemurdja juuksetutti pidi kinni ja pani ta naela otsa seinale rippuma. Ise aga sõi ja jõi ära kõik, mis oli valmis keedetud ja praetud, tõmbas Tammemurdjal riba nahka selja pealt välja ja oligi läinud.
Tammemurdja siputas ja rabeles, sai kuidagimoodi naela otsast lahti ja hakkas kähku lõunat tegema.
Sõbrad tulid koju.
“Kuidas sa oled lõunaga nii hiljaks jäänud?”
“Jäin pisut tukkuma.”
Mäenihutaja aga peab suu: taipas, mis siin oli juhtunud.
Kolmandal päeval jäi Vurrukeeraja koju – ka temaga juhtus sama lugu. Siis ütles Veerehernetera:
“Küll te olete aga lõuna tegemisega laisad! Hea küll, homme minge teie jahile ja mina jään koju.”
Järgmisel päeval oligi nii: teised kolm läksid jahile, Veerehernetera aga jäi koju. Ta keetis ning praadis kõik valmis ja heitis puhkama. Kuuleb, keegi koputab uksele: “Tee lahti!”
“Oota, kohe teen,” ütleb Veerehernetera.
Teeb ukse lahti, vaatab – seal seisab pisitilluke taat, süllapikkune habe lohiseb järel.
“Tõsta mind üle läve!”
Veerehernetera tõstis ta üle läve. Taat aga tükib kogu aeg talle kallale.
“Midas a tahad?” küsib Veerehernetera.
“Kohe näed, mida,” ütles taat, upitas end juuksetuti juurde ja tahtis juba seda phku kahmata, Veerehernetera aga: “Kes sa niisugune oled?” ja krapsti tal habemest kinni.
Võttis kirve, tiris taadi tame juurde, lõi tammele prao sisse, toppis taadi habeme sinna vahele ja pigistas prao kokku.
“Ku isa niisugune oled,” ütles ta, “et minu juuksetuti kallale kipud, siis jää siia istuma, kuni ma jälle tagasi tulen.”
Veerehernetera jõudis tagasi tarre, seltsimehed aga olid juba kohal.
“Kuidas lõunaga on?”
“Ammu valmis.”
Söödi lõunat. Veerehernetera ütles: “Tulge kaasa, näitan teile imeasja.”
Läksid kõik tamme juurde, seal aga polnud enam ei taati ega tamme: taat oli tamme koos juurtega maa seest välja kiskunud ja endaga kaasa tassinud. Siis jutustas Veerehernetera oma seltsimeestele seda, mis temaga oli juhtunud, ja ka nemad rääkisid oma loo ära – kuidas taat oli nad juuksetutti pidi naela otsa riputanud ja selja pealt riba nahka ära tõmmanud.
“Ehee,” ütles Veerehernetera. “Kui ta niisugune on, siis lähme otsime ta üles.”
Seal aga, kus taat oli tame tirinud, olid jäljed järel, nii läksidki nad neid jälgi mööda.
Jõudsid niiviisi sügava augu juurde, mis oli nii sügav, et põhi ei paistnudki. Veerehernetera ütles: “Roni sinna, Mäenihutaja!”
“Äh, tühja temaga!”
“Eks siis sina, Tammemurdja!”
Ei olnud ka Tammemurdjal ega Vurrukeerajal tahtmist.
“Kui lood nii on,” ütles Veerehernetera, “siis ronin mina ise sinna. Hakkame köit punuma.”
Nad punusid köie valmis. Veerehernetera mässis köie otsa käe ümber ja ütles:
“Laske mind alla!”
Nad hakksid teda alla laskma. Kaua aega lasksid ja said ikka lõpuks põhjani välja – päris kohe teise ilma.
Veerehernetera hakkas seal ringi kõndima, vaatab – on suur loss. Ta läks sinna lossi, aga kõik aina särab kullast ja kalliskividest. Ta läheb mööda tube, vaatab: kuningatütar jookseb talle vastu, nii ilus, nii kaunis, et maa peal kaunimat ei leiagi.
“Oi, tubli mees,” ütleb ta, “milleks sa siia tulid?”
See talle vastu: “Olen Veerehernetera, otsin väikest taati, kel suur habe on.”
“Ahaa,” ütleb kuningatütar. “Vanake kisub parajasti oma habet tame seest välja. Ära tema juurde mine, ta lööb su maha! Ta on juba palju inimesi ära tapnud.”
“Ei ta mind maha löö,” ütleb Veerehernetera. “Mina olen see, kes tal habeme kinni pigistas. Aga miks sina siin elad?”
“Mina olen kuningatütar, see vanamees aga röövis mu ära ja hoiab vangis.”
“Noh, küll ma su vabaks päästan. Vii mind tema juurde!”
Kuningatütar viis. Veerehernetera vaatab – ongi õige: vanamees istub, habe aga on juba tame seest väljas. Niipea kui ta Veerehernetera nägi, pistis kohe karjuma:
“Milleks sa siia tulid? Kas võitlema või leppima?”
“Ei taha leppida,” ütles Veerehernetera, “tahan võitlust pidada!”
Siis hakkasid nad võitlema. Võitlesid, võitlesid ja Veerehernetera sai ikkagi taadi oma mõõgaga maha lüüa. Siis korjasid nad kuningatütrefa kõik kulla ja kalliskivid kolme kotti ja läksid sinna augu poole, kust Veerehernetera alla tuli. Jõudsid sinna. Veerehernetera hüüdis:
“Hohoo, veljed, kas olete seal?”
“Oleme siin.”
Ta sidus ühe koti köie otsa ja käskis tõmmata:
“See on teie oma!”
Nad tõmbasid koti üles ja lasksid köie uuesti alla. Ta sidus teise koti köie otsa:
“Ka see on teie oma!”
Andis ka kolmanda koti neile, andis kõik ära, mis oli saanud. Siis sidus kuningatütre köie otsa:
“Aga see on minu oma!”
Need kolm tõmbasid kuningatütre üles, nüüd oli vaja Veerehernetera üles tõmmata. Nad jäid mõtlema:
“Milleks me teda tõmbame? Jäägu parem ka kuningatütar meile. Tirime Veerehernetera natuke ülespoole ja laseme lahti – ta lendab alla ja kukub surnuks”
Veerehernetera aga sai aru, mis neil mõttes oli, sidus suure kivi köie otsa ja hüüdis:
“Tõmmake mind üles!”
Nad tirisid hästi kõrgele ja lasksid köie lahti. Kivi kukkus maha – potsti!
“Noh,” ütles Veerehernetera. “Oodake te mul!”
Ta hakkas minema mööda teist ilma. Kõndis, kõndis, siis aga läks kõik pilve, tuli robinal vihna ja rahet. Veerehernetera läks tammepuu alla varju. Äkki kuuleb – tamme otsas pesas kisavad kotkapojad. Ta ronis puu otsa ja kattis nad kuuega kinni. Kui vihm üle oli, lendas sinna suur lind, kotkas, nende linnupegade isa.
Nägi, et pojad on kinni kaetud, ja küsis: “Kes teid siis kinni kattis?”
Pojad aga vastavad: “Kui sa teda ära ei söö, siis ütleme.”
“Ei, ei söö ära.”
“Näe, seal puu all istub mees, tema ongi see, kes meid kinni kattis.”
Kotkas lendas Veerehernetera juurde ja ütles:
“Ütle, mida sul tarvis on, annan sulle lõik. See on esimene kord, kus mu pojad elama jäid; muidu iga kord, kui ma eemale lendan, hakkab vihma valama ja nad upuvad pesas ära.”
“Vii mind maa peale,” palus Veerehernetera.
“Noh, andsid mulle õige raske asja lahendada! Aga pole midagi parata, tuleb lennata. Võtame kaasa kuus tünnitäit liha ja kuus tünnitäit vet. Kui ma lennul pea paremale pööran, siis viska mulle yükk liha noka vahele, kui aga vasakule pööran, siis anna natuke vet, muidu me ei jõua kohale, ma kukun maha.”
Nad võtsid kaasa kuus tünnitäit liha ja kuus tünnitäit vett. Veerehernetera istus kotkale selga ja nad hakkasid lendama. Lendavd ja lendavad. Kotkas pöörab pea paremale – Veerehernetera viskab talle liha noka vahele, kui aga pöörab pea vasakule, annab talle natuke vet. Nad lendasid kaua – vaata, et jõuavadki varsti maa peale. Kotkas pööras pea paremale, aga tünnides polnud enam ühergi lihatükikest järel. Siis lõikas Veerehernetera tüki liha oma jalast ja viskas kotka noka vahele.
Nad jõudsidki maa peale välja ja kotkas küsis:
“Mis maitsev pala see oli, mis sa mulle lõpuks andsid?”
Veerehernetera näitas oma jalga.
Siis sülgas kotkas selle lihatüki välja, lendas minema ja tõi tervekstegevat vet; niipea kui lihatükk jala külge tagasi pandi ja seda veega kasteti, kasvas tükk kohe kinni.
Kotkas lendas tagasi koju, Veerehernetera aga läks oma seltsimehi otsima. Nemad olid juba tolle kuningatütre isa poole läinud, jäid sinna tema juurde elama ja muudkui tülitsesid omavahel: igaüks tahtis kuningatütart naiseks võtta ja nad ei suutnud kuidagi kokku leppida.
Äkki tuli Veerehernetera. Nad kohkusid, arvasid, et ta nad ära tapab. Tema aga ütles:
“Kui juba lihased vennad mu ära andsid, mis ma siis teie käest nõuan. Pean teile andeks andma.”
Ja andiski andeks. Ise aga võttis tolle kuningatütre naiseks ja hakkas mureta elu elama.
Viited: Raamatust "Ukraina muinasjutte" (Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1954)