Teenimata autasu
Kalmõki muinasjutt
Palju aastaid tagasi elas lesknaine. Tal oli neli last: kolm poega ja üks tütar. Pojad olid ilusad, tütar veel ilusam. Sellist kaunitari polnud tuhande versta peale leida. Kes kas või korra tüdrukut oli näinud, ei unustanud teda kogu elu. Ema ja vennad armastasid tütarlast väga, rohkem kui oma elu, ja hoidsid teda nagu silmatera. Vennad olid jahimehed – tugevad ja julged, terased ja kärmed. Kunagi ei pöördunud nad koju tagasi ilma rikkaliku saagita.
Kord kavatsesid need vahvad vennad minna pikale jahiretkele, et lihatagavarasid täiendada, emale ja õele talveks karusnahku tuua. Jõid hapupiima, võtsid kaasa lambakintsu, jätsid ema ja õega hüvasti ning läksid. Ema ja tütar jäid üksi. Õhtul läks ema kibitkast välja. Kuni ta majapidamisega tegeles, lendas kibitkasse kohutav muss1 ja viis kaunitari ära. Ema tuli tagasi, aga kibitka oli tühi. Kuidas ta ka tütart ei otsinud, ei leidnud ta teda kusagilt. Siis ta taipas, mis oli juhtunud. Ta langes maha ja hakkas nutma. Öö venis aeglaselt, eit ei saanud silma kinni, valas kibedaid pisaraid.
Hommikul tulid vennad rahulolevate ja lõbusatena koju. Ema läks neile ukse peale vastu. Kuidas küll rääkida õnnetusest? Ta peatas jahilised, tervitas neid ja ütles:
“Kallid pojad! Te olete nagu teie isagi tugevad ja osavad, headuses ja aususes ei jää talle alla! Aga ka headel inimestel juhtub õnnetusi. Mina, teie ema, tahaksin teada, milleks te olete võimelised, kui tuleb hädas appi minna.”
Vanem poeg ütles:
“Terves maailmas pole niisugust asja, mida ma ei suudaks üles otsida. Ma leian stepist isegi sukanõela üles, merepõhjast saan kätte nööpnõela, kivimüüri taha kirstusse seitse korda seitsme luku taha näen ära nõelapea.”
“Aga mina taban mis tahe kõrgusel üheainsa lasuga linnu, ka vihmapiisa pilve all taban ja ühe lasuga teen käigult otsa peale kümnele jänesele,” ütles emale keskmine poeg.
Ka noorem poeg ei jäänud vendadest maha:
“Mina suudan oma kätega ükskõik mida kinni püüda. Mitte ainult kivi mäe otsast, vaid ka kalju. Kui taevast langeks alla terve mägi, püüaksin ka selle kinni, nii et mullatükkigi maha ei kukuks.”
Ema kallistas üksteise järel kõiki poegi ja rääkis neile õnnetusest:
“Pole mul enam tütart ega teil õde, mu pojad! Aidake kiiresti armastatud õde üles otsida, aga mulle, vanale, andestage, et ei valvanud paremini ainukest tütart!”
Vendadel kukkusid käest nii jahiriistad kui saak. Pole enam õde …
Esimesena hakkas kõnelema vanem vend:
“Midagi pole parata! Ei tohi aega raisata! Jätame emaga jumalaga ja lähme laia maailma õde otsima. Kuni me teda ei leia, koju tagasi ei tule. Kui ainult jõuaks, enne kui muss ta ära sööb!”
Nad asusid teele. Ei möödunud päevagi, kui vanem vend avastas pilve, milles varjas end muss. Keskmine vend sihtis, tõmbas vibunööri pingule, nii et vibuotsad kokku puutusid ja laskis kiunuva noole lendu. Nool tungis otse mussi südamesse ja õel koletis heitis hinge. Ta laskis tüdruku lahti. Kivina langes see maa poole. Kui maani oli jäänud veel kolm neljandikku sammu, püüdis noorem vend tüdruku kinni ja pani vigastamatult maapinnale.
Kuuldus sellest, kuidas vennad päästsid õe otse mussi küüsist, levis kogu maal. Mitmetest kohtadest tulid kokku vanad targad mehed ja otsustasid anda autasu sellele vennale, kes seda kõige rohkem vääris.
“Keskmisele vennale tuleb anda, tema tappis mussi,” ütles üks.
“Mis sest, et tappis! Kui vanem vend poleks mussi näinud, poleks keskmisel vennal ka kedagi lasta olnud,” väidavad teised.
“Noorem vend on autasu kõige rohkem ära teeninud,” kinnitavad kolmandad. “Kui poleks olnud teda, oleks tüdruk end surnuks kukkunud, siis poleks ei vanema ega keskmise venna aitamisest abi olnud.”
“Nooremal poleks midagi püüdagi olnud, kui poleks olnud vanemat ja keskmist venda. Muss oleks tüdruku ära söönud, aga noorem vend oleks õde otsides kulutanud terve elu, kuni oleks ise ära surnud,” on vastu neljandad.
Nii vaidlevadki targad tänase päevani ega suuda kuidagi ostustada, missugusele vennale autasu anda.
Aga kuidas sina aravd? Muinasjutte oskab igaüks kuulata. Nüüd aita otsustada, missugusele vennale tuleb anda autasu. Kõigile kolmele? Ei või, pole kombeks, targad oleksid vastu. Ühele kolmest? Ent kellele?
Sõnaseletused: 1 muss = mitmepealine koletis Viited: Raamatust "Kalmõki muinasjutte" (Tallinn, Eesti Raamat, 1981)