Lagle
Itelmeeni muinasjutt
Igal kevadel lendasid kaugelt lõunamaalt sellele järvele lagled. Tundras oli veel lund, aga järv oli juba sulanud. Lagled tegid endale pesa, munesid sinna munad. Munadest tulid väikesed laglepojad. Ema toitis neid ja kasvatas. Pojad sirgusid ruttu suureks ja ema hakkas neile lendamist õpetama. Ainult üks väike lagletütar ei saanud kuidagi lendu tõusta. Tema tiivad ei kasvanudki suureks.
Järvele tuli sügis, tundras käisid külmad. Lagleema oli mures: mida küll teha? Rohi oli juba närtsinud, puudelt langes lehti. Lagleparv hakkas valmistuma äralennuks. Väike lagletütar istus nukralt eemal.
“Sina pead siia jääma,” ütles ema talle kurvalt. “Sul ei ole ju tiibu. Aga meie peame ära lendama.”
Vaevalt koitis, kui lagleparv tõusiski lendu. Ainult tiivutu lagle jäi järve keskele ujuma. Ta hakkas valjusti kurtma:
“Oh, ma vaene väike lagle! Olen kurb ja mul on külm …”
Emalagle kuulis ülalt kõrgelt tütre nuttu ja lausus:
“Meie lapsuke nutab üksinda. Mu süda on nii raske, pöördume tagasi.”
Lagleparv lendaski tagasi. Väike tiivutu lagle rõõmustas väga.
Lagled ööbisid järvel, aga järgmise koidu ajal tõusid uuesti lendu. Tiivutu lagle hakkas jälle nutma:
“Oh ma vaene väike lagle! Olen kurb ja mul on külm!”
Lagleparv oli juba üsna kaugel. Kuid ometi kuulis ema oma tütre nuttu.
“Vaeseke! Lendame tagasi! Parem külmume kõik koos …”
Lagled tulid taas järvele tagasi. Selle kaldad olid juba kinni külmunud.
“Miks te minu pärast tagasi tulite!” lausus tiivutu lagle, ehkki ta oli väga, väga rõõmus. “Las ma jään ja külmun üksi ära!”
Ema süda valutas. Ta ütles tütrele:
“Ole ilusti keset järve! Ära sa kaldale uju. Homme lendame ära, sa ei tohi meid enam tagasi kutsuda!”
Lagled lendasidki minema. Kohe tuli metsast välja rebane. Ta astus järve kaldale ja nägi laglet.
“Mis sina siin üksinda teed? Tule minu juurde! Ma võtan su oma lapseks!”
Väike lagle vastas: “Ei tule! Sa sööd mu ära.”
“Ei söö!”
“Sööd küll!”
Rebane vihastas, tahtis lagle kinni võtta, aga ei saanud. Siis ütles: “Ma joon järve tühjaks!”
Hakkaski jooma, kuid järve ta tühjaks juua ei suutnud. Ta läks metsa tagasi.
Järv aga jäi järjest väiksemaks. Üks pisike lapike oligi veel jäävaba. Siis tuli järve äärde üks ilus tütarlaps. Ta võttis külmast ja hirmust väriseva lagla endaga kaasa ja tõi koju. Kodus andis ta laglele süüa, soojendas teda ja hakkas siis mõtlema, kuidas küll saaks talle tiivad teha. Tütarlaps Sinanevt tundis hästi igasugust käsitööd. Ta hakkas laglele rohust tiibu punuma. Aega läks, kevad ligines. Sinanevt saigi tiivad valmis ja lagle püüdis lennata. Kuid ta ei suutnud lennata ei kõrgele ega kaugele. Tiivad ei kandnud.
Sinanevt hakkas uusi tiibu valmistama. Selleks ajaks oli lumi juba sulanud. Esimesed lõokesedki lendasid kohale. Lõpuks sai Sinanevt tiivad valmis: “Noh, lagle! Lenda nüüd oma vanematele vastu!”
Lagle tõusis varavalges üles ja hakkas lendama. Varsti kohtaski ta lagleparve. Ema ei tundnud alguses oma tütart äragi. Lagletütar jutustas, kuidas tütarlaps Sinanevt oli ta enda juurde võtnud, teda toitnud ja soojendanud ning lõpuks ka tiivad teinud. Lagled lendasid Sinanevti maja juurde ja tänasid tütarlast väikese tiivutu lagle päästmise eest.
“Sa võid meie lapse endale võtta! Võta ta endale abiliseks!” pakkusid vanemad.
Aga Sinanevt kostis vastu: “Ma ei võta teda. Las ta elab koos teiega. Ta ju tahab oma ema juures elada!”
Lagled lendasid järvele. Aga kui tuli sügis, lendas väike lagletütar koos teistega soojale maale. Kevadel tuleb ta jälle tagasi.
