Rukkirääk
Rääk oli oma pojad rukkipõllus üles kasvatanud. Lõikuse aeg jõudnud kätte. Kui ema läks välja toidust otsima, käskinud poegi tähele panna, mis peremees räägib, kui ta põllu veerde peaks tulema.
Peremees tulnud poegadega ja rääkinud sedaviisi:
“Juba on vili valmis. Homme kutsun sõpru kokku ja teen talgud.”
Kui nüüd õhtul vana rääk koju tulnud, vabisenud noored suure hirmu pärast ja rääkinud temale kõik ära, mis peremees oli ütelnud.
Aga ema rahustanud:
“Ärge kartke veel! Sest kes teise peale oma lootuse paneb, sellel ei ole veel õiget nõu.”
Varsti tulnud peremees teist korda ja juttki olnud teistsugune:
“Juba rükki pudeneb, ei enam saa loota teiste pääle, vaid hakkame ise homme Jumala abiga oma tööd pääle.”
Kui nüüd vana rääk peremehe jutust kuulda saanud, ütelnud ta:
“Nüüd on aeg, et läheme ja jätame pesa maha. Nüüd ta enam ei viivita, sest tal ei ole lootust teiste pääle!”
