Koer ja varblane
Kord olnud vana koer. Polnud ta enam öösel jõudnud haukuda ega varast kinni võtta ja sellepärast antud talle prii pass. Kurtes läinud ta edasi ja jõudnud viimaks linna.
Tee veeres puu otsas istunud varblane ja hakanud järele pärima, mis tal viga on. Koer jutustanud loo ära ja kaebanud, et kõht väga tühi olla.
“Tule,” ütelnud varblane, “mina muretsen sulle süüa.”
Läinud mõlemad linna ja ühest maja uksest läinud sisse. Inimesi polnud kodu. Laes rippunud leivapäts. Varblane tõmmanud pätsi maha ja koer hakanud sööma.
“Kas saab juba?” küsinud varblane, kui koer söömise lõpetanud.
“Paksust saab küll, aga vedelat tahaksin veel,” kostnud see.
Teises majas olnud laua peal suur herneliud. Koer hakanud lakma:
“Küllap kõlbab, küllap kõlbab!”
“Sõge,” ütelnud varblane, “miks ep kõlba! Hea herneleem.”
Nüüd arvanud nad heaks reisi peale minna. Linnast väljas ütelnud koer:
“Mina heidan siia tee peale lõunaunele.”
Lind lennanud puu otsa ja hakanud laulma.
Parajalt sõitnud kõrtsmik mööda ja ajanud koerast üle. Varblane hakanud küll sõimama, aga see pole enam midagi aidanud. Vihaga lennanud ta mehe perra ja kiskunud kõrtsmiku viinavaadi punni eest ära. Lasknud viina maha jooksta.
