Lihula kullakoobas
Kord istunud mingi seltskond Lihulas koos, rääkinud vanaaegseid jutte. Üks vanaätt kinnitanud, et Lihula vanades varemetes elavat põrgukoer. Nüüd polevat elukat enam ammust aega nähtud, aga vanasti, kui elanikud sealt varisenud müüridest käinud ehituskive murdmas, jah siis küll. Teine teadnud omalt poolt lisada, et varemetes olevat mõnikord öösiti kuuldud nagu kümnete vasarate kõlksatusi.
Kes usub, kes ei usu. Mõni teeb tõsise näo, teine muigab. Üks noormees aga tõuseb üles ja lausub: “Praegu on kümne minuti pärast kesköö käes, mina lähen ja uurin seda asja lähemalt.” Kohe on kõik kärmed hoiatama ja noomima, aga nooruk ei lase end kuidagi tagasi hoida. Väljas valitseb pilkane pimedus ja udu, ei julge isegi kõige uskmatumad talle järele minna, jäävad ootama.
Jõuab noormees mõisa taha, kus varemed algavad. Korraga astub talle musta mantliga mees vastu. “Pole siin uudishimulike paik, mine aga tagasi, kust tulid!” Nooruk läheb siiski keelajast mööda, jõuab vanade müüride vahele. Teeb veel sammu ja teise, äkki kaob maa jalge alt. Kukkumine on küll pikk, õnneks aga pehme. Aegapidi hakkab ka silm pimeduses seletama. Vaatab: istumise all on suur õlekuhi, pea kohal kõrged võlvid, seintes mitu ust. Ühe tagant kostab kõva kõlksutamist.
Katsub üht ust – kinni. Ei saa ka teistest ustest peale ühe jagu, selle tagant lärm kuuluksegi. Link läheb kergesti alla, hinged pisut kriuksuvad. Praost paistab sajast küünlast valgustatud saal, puha halle mehikesi täis. Ühed sorivad mingisugustes hunnikutes, teised veavad midagi kolmandatele ette, need kärmesti haamrikestega toksimas. Noormees lükkab ukse pärani, astub sisse, saab aru, et on rahapajas.
Äkki jääb kibe töö seisma, hallid mehikesed kogunevad ümber sissetungija, tigedad näod peas, kuri jutt keelel. Ühed soovitavad kähku võõra pea maha võtta, muidu lobiseb veel ülal ilmas saladuse välja. Teised arvavad, et jäägu ta parem igavesest ajast igavesti nendega koos kuld- ja hõbemünte lööma. Vaidlevad ja vaidlevad, kuni lõpuks läheb veel üks uks valla, sisse sammub seesama musta mantliga mees, kes oli noormeest äsja manitsenud. “Kui annad kõige pühama vande vaikida,” ütleb, “laseme sul minna. Juhtud sõnakesegi lausuma, järgneb kole karistus. Otsusta ise!” Nooruk ei mõtle pikalt, tõotab isa, ema, vanaisa ja vanaema nimel suu pidada. Lubab isegi veel pärast surma saladust hoida.
Käib kange kohin, noormees tunneb, kuidas mingi keeris ta koopast välja kannab ja keset Lihulat kõrtsi ette maha paneb. Läheb tagasi sõprade-tuttavate juurde, ei lausu aga sõnakestki oma käimisest-nägemisest. Palugu ja nurugu teised nii armsasti, kui tahavad.
Kümme aastat sai sellest päevast ja ööst mööda, kui nooruk, nüüd juba täismees, Lihula salakäikudes oli halle mehikesi piilumas käinud. Ei olnud ta kellelegi sõnakestki kummalisest koopast poetanud. Jälle jõudis kätte kesköö, niisama pime ja hämune nagu tookord. Nagu õhust ilmus tuppa musta mantliga mees, pani põrandale koguka koti ja sõnas: “Olgu see sulle tagasihoidlikuks tasuks aususe eest. Selle saadab Lihula Suur Koer, minu peremees.” Ütles ja kadus. Kott oli kuld- ja hõbemünte suust saadik täis.
Mis nüüd viga elada? Saab raha taskust otsa, võta muudkui kotist uut, kott ei jää eales tühjaks. Aga eks küllus ole nii mõnegi mehe küllakile kukutanud. Algas selleski majas üks suur prassimine ja praaseldamine. Kord, kui jälle kõva pidutsemine lahti, ei väsi lauakaaslased kostitaja heldust kiitmast. Peremehel pea humalaauru täis, kipub ka omalt poolt praalima. Jõuab nooruspäevade seikluseni, ei tee sellest enam saladust. Irvitab Lihula põrgukoera, musta mantliga mehe ja antud tõotuse üle. Ise imestab: kuhu siis lubatud karistus jääb?
Pidu lõpeb, külalised lähevad minema, rikas mees keerab ukse lukku. Äkki seisab esikus musta mantliga mees! Puudutab korraks hiljutist hooplejat oma kepiga, sel jalamaid jõud jalust, mõistus peast kadunud. Järgmisel päeval tuleb üks ja teine koputama, ust ei tehta aga lahti. Korter jääb lukku üsna pikaks ajaks. Kui asi juba kahtlaseks läheb, murtakse uks maha. Ei ole üheski toas inimhinge, ainult esikus nagu oleks põrandalaudadel kõrbenud jälgi näha. Kadunud on mees, ühes temaga ta varandusekott. Mõni aeg hiljem teadnud keegi rääkida, et tolsamal kadumise ööl olevat maja juures hiiglasuurt musta koera nähtud.
