Seitse venda otsivad naisi

Prindi pdf

Eesti muinasjutt

Ükskord oli seitse venda. Nad pidasid isekeskis nõu: „Lähme otsima, kust me seitse õde saame, siis oleme kõik sugulased.“
Kõige noorem vend jäi koju maja pidama. Lähevad üht metsateed mööda, üks vanamees seisab sauna ukse ees. Küsib: „Kuhu te lähete?“
Mehed ütlevad: „Me läheme naisi otsima, igaühele üks õde naiseks.“
Vanamees ütleb: „Tooge siis minu jaoks ka!“
Leidsid seitse õde. Siis lähevad tagasi. Vanamees seisab ukse ees. Üks õde oli lisaks, vanamees küsib: „Kas selle tõite minu jaoks?“
Mehed hakkasid naerma – mis teeb selline vanamees niisuguse noore preiliga! Aga vanamees võttis kepi ja torkas igaühele kolm korda kuue külge. Kõik vennad vajusid kiviks.
See noor preili jäi sinna. Preili nuttis, ütles vanamehele: „Sa oled juba vana ja sured varsti ära.“
Tema kiitleb: „Mina ei suregi. Minul ei ole südant.“
Siis vanamees läks metsa hulkuma. Tuli tagasi, preili küsis. „Kus sinu süda siis on?“
Tema kiitis: „Näe, siin ukse läve sees.“
Läks jälle metsa. Preili ehtis ukseläve lilledega – rõõmustab vana südant. Vana tuleb koju ja naerab, mis nüüd noorpreili teinud on.
Preili kiitis: „Ma rõõmustasin su südant.“
„Kellel siis süda puu sees?“
Tüdruk ei jäta järele, ajab peale: „Kus siis süda on?“
„Peapadja sees.“
Jälle ehtis tüdruk lilledega. Vanamees tuli koju, jälle naerab: „Noor ikka noor, toob metsast lilli ja viidab oma aega. Kelle süda siis padja sees on?“
Aga preili ei jäta järele, ajab peale. „Kus siis süda on?“
Ei vana ei saanud enam võitu ja viimaks seletas, kus süda on: „Siit on ühe päeva teekond, siis on mets ja siis üks kirik – minu süda on seal kirikus. Kiriku ümber on suur vall ja valli ümber suur must jõgi ning kirikul rauduksed ees. Seal kiriku sees on üks lind ning seal linnu sees on minu süda. Sellepärast mina ei suregi.“
Aga kodus nooremal vennal hakkas igav – kuhu vanemad vennad jäid? Ta läks neid taga otsima. Sai sinna sauna juurde. Preili seisis ukse peal ja küsis: „Kuhu sa lähed?“
Mees rääkis: „Lähen vendi otsima, nemad läksid naisi otsima.“
Preili ütleb: „Siis mina olen sinu jagu.“ Ja näitab, et vennad on siin kivid ja tema õed ka.
„Ja kes on siis see, kes neid kivideks pani?“
„Siin on üks vanamees. Ta on ilma südameta. Tema süda on kaugel metsa sees. Seal on üks kirik, seal kiriku sees on üks lind, selle linnu sees on vanamehe süda.“
Tüdruk andis talle teemoona ja poiss läks. Kui ta sööma hakkas, siis hüüdis: „Kes on metsas, tulge toidule!“
Siis tuli üks hirmus suur must härg ja hakkas sööma. Nad sõid kõhu täis. Härg läks metsa tagasi ja ütles: „Kui on häda, eks siis hüüa mind appi!“
Mees pani toidumoona kokku ja läks reisima. Vend hakkas jälle sööma ja hüüdis: „Kes on metsas, tulge toidule!“ Tuli suur metskult, suured kihvad suus, hakkas sööma. Nad sõid, said söönud. Kult läks metsa ja ütles: „Kui on häda, siis hüüa mind appi!“
Siis hakkas mees kolmandat korda sööma, hüüdis: „Kes on metsas, tulge toidule!“
Siis tuli suur kotkaskull, hakkas mehega seltsis sööma. Siis läks metsa ja ütles: „Kui on häda, siis hüüa mind appi!“
Siis sai mees sinna kiriku juurde ja käis ümber selle: must jõgi oli ümber kiriku. Mees mõtles: „Oh, oleks see suur must härg siin, küll see jõe tühjaks jooks.“
Silmapilk oligi härg seal ja jõi jõe tühjaks.
Siis hulkus mees ümber kiriku, vahtis: ümber kiriku suur vall, ei pääse üle. Ütles: „Oleks see suur kult oma kihvadega siin, küll see selle valli puruks lõhuks!“
Silmapilk oligi kult seal, lõhkus valli katki ja need rauduksed ka eest ära. Pääseski mees kirikusse. Seal vaatas: üleval penni peal on lind, ei saa kuidagi kätte. Ütles: „Oh, oleks see kotkas siin, küll see linnu mu kätte tooks!“
Silmapilk oli kotkas seal ja võttis linnu palgi pealt ning tõi mehe kätte. Mees läks koju ja ütles sellele preilile. „Nüüd on lind siin.“
Preili nägi: vanamees tuleb ohkides. Ei tea, kas on lind haige või mis asi on? Preili ütles mehele. „Mine voodi alla!“ Siis sunnib vanameest voodisse heitma.
Vanamees heitis voodisse. Mees kägistas linnu voodi all ära ja oligi vanamees surnud.
Siis võttis preili kepi ning puudutas iga kivi külge kolm korda. Ja olidki korraga kõik elus.
Siis läksid nad koju. Ja siis, teada muidugi, pulmapidu hakkas peale. Siis tantsisid pulmas ka kõik sandid ja hilpharakad.

Viited:

Raamatust „Metsavaimu heategu.“ (Tallinn 2016); lk. 141-144