Kaarnas ja sipelgas
Kaarnas hakkas ükskord sipelgat sõimama:
“Mis mees sina ka oled! Sa pole sugugi parem kui paelasõlm! Seesuguseid nagu sina oled, tahaksin ma paarsada korraga ära süüa!”
Sipelgas:
“Aga mina tean seda ammu, et ma olen kangem kui sina.”
Kaarnas:
“Kus pool see kangus su sees võib olla? Sind ep ole õiete ühti, sa oled ju nagu üks märk muidu.”
Sipelgas:
“Lähme aga sepa juure ja laseme enestele oma keha suurused tükid rauda raiuda: minule minusuuruse ja sinule sinusuuruse tüki, ning hakkame neid kandma, siis saame varsti näha, kummas meist kangem on.”
Siis läksid nad sepa juure ja lasksid enestele teine teise tüki rauda raiuda. Kui rauatükid valmis said, siis hakkasid nad neid rauatükke tassima. Sipelgas võttis oma tüki kohe sülle ja viis ära. Aga kaarnas ei jõudnud oma tükki mitte liigutadagi.
Nüüd sai sipelgas vihaseks ja ütles kaarnale:
“Selle eest, et sa mind ilmaasjata sõimasid, tahan ma sulle nüüd vingerpussi teha. Kui sa oma poegi kevadel enne jüripäeva pesast välja ei vii, söön mina su poegade silmad peast ära!”
Nõnda on see lugu kaarnaga tänapäevani. Kaaren peab ikka talvel külmaga munema ja hauduma hakkama, et ta oma pojad enne jüripäeva pesast välja viidud saaks.
