Laisk kull
Vanaisa käsu peale muretsesivad kõik linnud enestele pesa aseme ja valmistasivad selle järele pesa nõnda nagu jõudsivad ja nagu mõistus kandis. Kullid tegivad pesa kuuse okstest kõrgesse puu latva, lõokene põllu peale, kõblik kummis sulgedest siidi pesa, jõhvlind vooderdas pesa seest jõhvedega ära, puusepp rähn hööveldas enesele haava laudadest valge tuakese, tihane valis pesaks pehme puu kännu. Üks tegi pesa siia, teine sinna.
Olivad nüüd kõik pesad valmis teinud, läks Vanaisa vaatama, kui hoolega linnud pesasid valmistanud. Imestas pääsusese ja kõbliku kunsti ja kiitis nende osavust.
Viimaks tuli laanekull Vanaisa juurde kaebama, et tema kusagiltki pesa aset ei leida; teised linnud olla kõik ette jõudnud ja paremad kohad ära võtnud.
“Sina laisk!” tõreles Vanaisa. “Ööse, kui kõik teised linnud puhkavad, sorrutad sina laanes nagu suikuja tüdruk voki kallal. Päeva, kui teised töös ja lahkesti laulavad, magad sa põõsas, palava päikese paistuse eest varjul. Sellepärast ei luba ma sind enam mujale muneda kui ainult sambla peale ilma pesata. Seal piavad sind karjatsed alati eksitama. Seda oled sa oma laiskusega ära teeninud. Selle laiskuse pärast piad sa ka enese “laisk-kull” nimeks saama!”
Nii ei tee nüüd laisk-kull enam pesa, vaid muneb munad sambla ehk mätta peale ja haub seal pojad välja.
