Kana poegadega kulli küüsis
Ükskord oli üks kluksuja kana ning tal oli kaksteistkümmend poega. Neid võttis tema oma tiiva alla, soendas ning toitis neid. Kui kull tuli, siis läks tema nendega varju alla, et kull neid ei võinud ära võtta. Kull sai seeüle vihaseks ja tegi lepingu teiste kullidega, et nemad ei taha hingata, seni kui nemad kana ning tema poegi ei ole ära söönud.
Teised kullid ütlesid:
“Meie tahame enne kluksujat kana ära süüa, pärast on pojad keik meie päralt.”
Aga see ei tahtnud kuidagiviisi korda minna, sest kana valvas ööd ja päävad ning vaatas enese ette, et need kullid temale midagi ei võinud kahju teha.
Aga juhtus kord, et üks kanapoeg teiste juure ei jäänud, vaid tahtis ise enesele toidust otsida.
Siis võttis üks kull ta kinni ning ütles, et kui sa vastu hakkad, siis tahan mina sind ära süüa. Aga kui sa mulle oma ema juhatad, kust mina teda võin kätte saada, siis pead sina elama ning mina tahan sind toita.”
See kanapoeg ütles:
“Ja! Mina tahan oma ema sinu kätte saata. Lase mind aga jooksta. Mina tahan õhta ennast nenda seada, otsegu mina ära kadunud oleks. Ma tahan suure healega siukuda: “Ip, ip, ip!” Siis tuleb minu ema mind otsima. Sest kus mina siugun, säält võite teda leida.”
Ning see sündis nõnda. Kluksuja kana võeti kinni ning keik need pojad saivad laiali pillatud. Kullid olivad väga rõõmsad ning ütlesivad:
“Kolmandamal pääval on suur püha, siis tahame neist poegist enestele söömaaja teha ning neid nii kaua vangis hoida.”
Aga see keige suurem kull ütles:
“Ei mitte, nii kaua ei taha ma mitte paastuda!” Tema haard (võttis) selle kanapoja kinni, kes ema oli ära annud, ning kiskus teda oma küüntega katki ning sõi ära.
Suure püha hommikul tulevad kõik kullid kokku ning igaüks tahtis sest kluksujast kanast midagi süia saada. Aga kui nemad isekeskis riidlesivad, kiskus see kana ennast nende käest lahti ning lendas ära. Ta läks jälle oma ärapillatud poegade järele, kuhu nemad iial olid ära hirmutud. Üks siuksus siin, teine sääl.
Kui need pojad jälle oma ema häält kuulsivad – Jumal avita! Missuguse suure rõõmuga nemad jälle keik kokko jooksivad! Ning ema tõi need üksteistkümmend poega jälle kokku. Kullid olivad teda küll väega ära kiskunud ja tema ihu oli täis haavu. Siiski hoidis oma poegi ning soendas neid ning otsis neile toidust.
Sest päävast saadik ei saanud kull enam võimust ei selle kana ega ka tema poegade üle.
