Meigas ja kana
Endisel ajal, kui inimesed hakanu omale kodulindusi pidäma, siis ei ole täädnu, missugust lindu koduloomaks võtta, kas meukast1 või kana. Et kana suurem ja ilusama kehaga olnu, jäänu siis kana. Aga kana ei ole siis enämalt munenu kui kaks ainust korbase2 koorega kärnäst muna. Aga meukas munenu jälle kuus ilust kollatse koorega muna ja käinu iga päev kodu perenaise juures, [et] las tend3 kodulinnuks võtta ja kana ärä metsa aia. Siis ka viimaks [perenaine] käsnugi kanat ärä metsä minna ja saatnu tüdriku metsa meukast kodu kutsma. Aga meukas olnu ära hernipõllule lännu, ei ole kodus olnu.
Kana hakanu siis metsas väga haledasti ikmä4 ja kaibama, et tema mitte kõrgesse lendä ei saa, siis süüä tend maapäälsed loomad kui ka lendajad linnud ja siiga sahja5 temä sugu otsa. Sääl tulnu musträästäs ja kui kana kaibamist kuulnu, õpedanu, et toogu meuka kuus kullast muna ärä ja pangu oma kaks kärnäst muna asemelle. Kanal hüä miil. Juusnu kodu, võtnu oma kaks kärnäst muna, viinu meuka pesäse ja võtnu selle kuus muna ärä, viinu kodu oma pesäse. Et meükas jälle ärä ei viiks, ei ole ta enäm munade päält ärä tulnu ja haudunu üüd kui päevä munade pääl ja palunu isi haledasti vanaisät, et temäle ka siantsed munad annaks.
Ja vaada imet, kolme nädälä päräst tulnu meuka munadest kuus ilusat nuurt kana välja. Kana hakanu isi ka nõnda ilust kollase koorega munne munema ja ei mitte kuus, vaid nõnda pallu, kui perenaine kanale süüä annab. Nõnda olnu siis vanaisä kasulikumaks arvanu ja kana palvet kuulda võtnu.
Meükas kaibab viil tänäpäevi metsäs: “Nuu, nuu, nuu, nuu, mul oli kuus kullast muna, kanal kaks kärnäst muna, tühjä!”
