Pireti kerisekivi
Ju noores eas oli Tõll leilega niisama nagu unetaadiga sõpruseseaduse teinud, tõotades eluaja leilele truuks jääda. Seda tõotust täitis Tõll truuisti. Sõitis ka Saaremaal sõjavanker ehk ootasid Tõllu tähtsad toimetamised, leilel võõraks käimist ei unustanud Tõll iialgi. Paraku ei olnud leil Saares enesele veel ausat asupaika leidnud; vaevles ainult urtsikutes ja onnides. Hiiumaal oli Leiger leilele lossi ehitanud. Tõll ei tahtnud Saare urtsikutes ja onnides südamesõpra vaatamas käia, vaid tõttas ennemini Hiiumaale, kus lahke leil teda lahedas lossis hellalt kaisutas.
Aega mööda Tõll arvama: tarvis armsale sõbrale Saares aus asupaik valmistada. Sõbrad elagu sõpradega üheskoos; seda mõnusam elu! Tõll vaatab ja otsib, otsib ja vaatab. Arvab ise: Haudlas kõige armsam asupaik leilele. Tõll Piretile pajatama:
“Mina teen leilele laheda lossi, sina, Piret, valmista kodune kolle!”
Piret nõus.
Tõll Piretiga tööle. Tõll hoone jaoks palka laanest välja vedama, Piret ahju ja kerise jaoks kiva kokka koguma. Tõll veab viis virna ja kuus kuhja palka kokku. Siis hakkab ehitama. Ehitab kakskümmend sülda pika ja kümme sülda laia. Rahvas läheb mööda, vaatab: kas see rootslaste linn või daanlaste loss? See ainult saarlase saunake, Tõllu vihtlemise toake!
Seni kui Tõll palka kokku tiris, nurke raius ja seinu silitas, käis Piret mööda Saaremaad sauna ahju ja kerise tarvis kiva korjamas. Tõi välja paed süllasuurused, kaadis kokku kerise kivid kõlblikud. Ei kannud väikseid ega just suuri: iga kivi paras paaril härjal vedada, kümnel mehel maast välja veeretada.
Korra leidis Piret Kõigustest kivi. Vaatab, vaatab, arvab: “Paremat kerisekivi ei või enam ollagi!” Piret kivi põlle, kiviga Haudla poole. Aga oh häda: korraga kostab prigin ja pragin Pireti kõrvu. Piret kohkub, kahvatab. Enne kui veel pragina põhjust jõuab vaadata, ju kivi Pireti sülest põgenenud kõige põllega. Ei katkenud põll ise, katkevad ainult põlle paelad. Kivi kisub kukudes põlle enesega kaasa. Ei kuku pae peale ega veere murule, satub otsekohe Pireti jala peale. Alles jalalt veereb maha murule. Pireti silmist sähvab tuld, veeojad purskavad laugetelt. Piret langeb kivi veerde, ojad voolavad silmist edasi, leotavad Pireti riided, leotavad halja aru. Leotavad vakamaa, leotavad teise, leotavad viimaks kogu aru.
Naised külas kuulevad Pireti nuttu, jooksevad välja vaatama. Katsub üks, katsub teine trööstida, aga ükski ei oska Pireti nutuojale tõkkeid teha. Nagu ajaks neid allikas välja, voolavad nad ühte soodu murule. Muudavad aru muru niiduks, muudavad niidu sooks. Siis alles jaksab Piret silmavee voolu sulgeda, siis alles märjalt maalt üles tõusta, siis alles koju poole komberdada. Kodu peab kohe sängi heitma, põrutatud jalga kaua aega põetama.
Küll kutsub Tõll kuus tarka ja seitse arsti aitama, aga abi ei too ükski. Piret põeb kuu, põeb teise, põeb poole aastat, põeb kogu aasta kuni ühel päeval Mana ta toa poole sammub. Manat nähes Piret õhkama: “Minu aeg on möödas, Mana juba majas. – Matke mind aeda – muld matab mu vaeva – kaugelt, kaugelt kuulub hääl – raske käsi rõhub rahva peal. – Kaugelt, kaugelt kumab üks täht – rahva rahuks räägib täht”. –
Juba vajutab Mana Pireti silmad jäädavalt kinni. Tõll ja poeg valmistavad Mana juurde haua, viivad Pireti sinna viimsele unele.
Pireti kerisekivi on praegu alles Kõiguste karjamaal. Vaatad eemalt, arvad saarlase saunaks; lähed ligemale, märkad alles: Pireti kerisekivi. Saare karjalapsed kivi nähes ütlema:
“Seal ülevel kõige parem mängupaik”.
Ronivad astmeid mööda kivi otsa, kasvatavad ülevel karutamme, veavad vägipulka.
Kivi kõrval soone heinamaa, niisama märg alles kui Piret teda omal ajal nutnud. Et naised seal nutvat Piretit trööstisid ja mõnigi naine Piretiga kaasa nuttis, hüütakse seda sood praegu veel naistesooks.
Viited:
https://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/muist/10e.html
