Tori mõisa kutsari põrgusõit
Üks Tori parun andnud kutsarile käsu hobused keskhommikuks tõlla ette rakendada. Kutsar sättinud rakendi korda, sõitnud tellitud ajaks treppi, oodanud ja oodanud, aga pole härrat ega härra varjugi. Juba varsti lõuna käes, ikka uks kinni. Korraga näeb: keegi hoopis võõras saks sõidab süsimusta tõllaga trepi ette, kaks musta hobust ees, kutsar samuti üleni mustas. Kohe käib ka häärberi uks, Tori härra ruttab välja, hüppab oma tõlda, annab kutsarile käreda käsu kätte:
“Lase joonelt musta paruni jälgedes!”
Läinudki kange kihutamine lahti. Vändra poole mines polnud väga vigagi, siis aga jõudnud õhtu kätte, ees laiad laaned. Pole ei teed ega valgust, kihutamine jätkunud mööda kive ja kände. Hobused üleni vahus, härra aina kärgib:
“Ära sa mitte maha jää! Ja vaata, et sa poole silmagagi tagasi ei piilu!”
Hoiatab ja vibutab oma rasket kadakast keppi. Kutsar tõmbab turja küüru ja pomiseb:
“Mis seal enam tahapoole sihtida, kui ettegi silmatäit maad näha pole.”
Pisut valjema häälega küsib härralt:
“Ei tea, miks me sihukest santi teed pidi peame põrutama, pole muud kui tõld peagi pilbasteks.”
“Jää vait,” manitseb parun. “Kas sa arvad, et need on kännud, mida mööda sõidame?”
Kutsar kohkunud koledal kombel ära ja märganud: tõlla rattad veerevad aina üle kirikutornide!
Nii käinud põrgulik sõit veel mitu penikoormat. Korraga läinud ratastealune nagu siledamaks ja kostnud veepladinat. Kutsar unustanud härra keelu ja pööranud pead. Näeb tõld justkui mere peal: ümberringi jooksevad mingisugused pisukesed mehikesed, hoiavad tõlda üleval. Kihutatakse nagu mööda nahksilda.
Viimaks saab veetee otsa ja jõutakse määratusse parki, puude vahel ilmatuma uhke loss säramas tuhandete küünalde tuledes. Paleel kõrge raudaed ümber, sepistatud värav ees. Nagu nõiaväel avanevad väravapooled, tõllad pöörduvad kauni kaarega kullatud uste ette, tallipoisid rakendavad hobused eest ära, viivad kaeru sööma.
Tori härra käsib kutsaril kannatlikult oodata, ise astub nagu oma inimene lossi. Kutsar ootab ja tukub, tukub ja ootab. Korraga keegi tuttav teretab: ets kae – Tori mõisa kärner Prits. Ainult et seesama Prits oli juba oma viis aastat tagasi surnud! Kutsaril silmad suured nagu tõllarattad. Küsib:
“Kust sina siis said, ma ju ise käisin sind matmas?”
Teine vastu:
“Mis sellest, nüüd olen siin tööl. See tähendab, mu keha puhkab Tori surnuaias, hing teenib uut härrat. Aga sina, kutsar, hoia end! Me olime vanal eluajal head sõbrad, seepärast ma soovingi sulle kõige paremat. Passi peale, et sa lõksu ei satu.”
Kutsar imestab, et mis temaga küll juhtuda võiks, kõik ju sünnib härra käsul ja tema täidab ainult paruni korraldusi. Kärner küsib:
“Ah sa ei usu? Kas tahad korraks meie härrat näha? Roni pukist maha ja tule kaasa!”
Lähevad mõlemad ühe kõrvalise akna juurde, piiluvad sisse: toas tohutu suur mustast tammest laud, ümberringi vanakuradite kari, laua peal Tori härra abitult nagu vastsündinu – iga tont kisub teda küüntega enese poole ja kõik aina matsutavad suud. Kutsaril tõusevad ihukarvad püsti.
Kargab pukki, tahab otsemaid põgeneda. Kärner aga manitseb:
“Pea aru, ära veel sõida. Varsti tullakse sulle süüa tooma. Hõbekandikul on tass kohvi ja singivõileib. Vaata, et sa jooki keeleotsagagi ei maitse, pigista silmad kinni ja vala see üle õla maha. Kohv on põrgukihvt – tilk suus, hing kuradi peos! Jääd igaveseks ajaks tontide togida, paganate pigistada, kuradite kiusata. Aga võileib pista põue – küllap kulub tee peal ära.”
Ütleb ja annab kutsarile seitsme pitseriga suletud kirja. Lisab:
“Kui elavate maailmas tahab keegi sulle sõidu pärast liiga teha, siis on siin ümbrikus sinu pääsetäht.”
Eks tuldagi pruukosti pakkuma. Kutsar valab kohvi maha, joogitilgad karglevad ja susisevad nagu elus tuli. Mees vaatab, kuidas kiiremini minema saab. Kihutab tundi paar tuhatnelja, tunneb nälga, pistab võileiva nahka. Teisel päeval jälle kõht tühi, kolmandal päeval ei suuda nõrkuse tõttu enam pukis püsida. Müüb hobused ja tõlla maha, ostab kehakinnitust, jätkab koduteed posthobustega ning jala.
Enda arvates on nädal aega ära olnud, kui taas koju jõuab. Proua väraval vastas nagu möirakaru:
“Kus sa oled pool aastat ringi kolanud? Kus härra, kus hobused?”
Kutsar seletab, kuidas asi oli, aga proua ei usu. Laseb vaesekese kohtu ette viia.
Seal alles meenub kutsarile kaasaantud ümbrik. Ulatab selle värisevi käsi üle laua kohtumeestele lugeda. Mida kaugemale kirja lugemisega jõutakse, seda kahvatumaks kohtumehed muutuvad. Lõpuks kästakse kutsaril oma seiklustest suud pidada ja kähku koju minna.
