Tuvideks muudetud seitse venda
Ükskord olnud seitse venda. Ühel pühapäeval läinud nad kõik kirikusse. Õde ehitanud1 nad ilusaste riidesse ja sidunud igaühele punased vööd vööle. Kui vennad kiriku saanud ja kõik vennad sees olnud, langenud kirik kokku.
Õde keetis kodus leeme valmis ja ootis vendi koju tulevad, aga vendi ei olnud enam tulemas, sest kirik oli kõik surmanud. Kui pääv looja hakkas minema, siis nägi õde seitse tuid tua katusele lendavad, igaühel olid punased krantsid2 ümber keha. Õde jooksis tuppa emale ütlema, et need tuid vist tema vennad olla. Ema hakkas taplema: “Mine, põrsas, oma jutuga, kuidas sinu vennad tuid võivad olla!” Õde läks õue vaatama, kõik olid kadunud.
Ema ja tütar ootasid neid pool aastat, aga ei ilmunud midagi. Siis läks õde vendi otsima. Kui ta tükk maad sai edasi läinud, tuli temale ilus punane maja vastu. Ta astus sisse ja leidis, et see tema vendade maja on. Vennad nägivad õde ja küsisivad, mis ta siit otsivat. Õde vastas, et ta vendi otsivat. Vennad ütlesivad, et õde neid enne siit ära ei saada, kui tema seitse aastat kurt ja tumm seisvat. Kui nii ei seisvat, siis ei saavat neid ükski siit enam leidma.
Õde jäi sestsamast päevast saadik kurdiks ja keeletumaks ja läks soo peale musti-päid3 otsima, et vendadele patju teha. Sel ajal tuli suur sõda ja õde läks sõjahirmu eest üles männa otsa elama. Kuningas juhtus sinna männa alla tulema ja nägi imeilusat tüdrukut seal otsas elavat. Ta tõi tüdruku puu otsast maha, kes tumm ja keeletu oli, viis oma kodu ja võttis endale prouaks.
Kui nad kolm aastat said elanud, siis oli neil poeg. Kuningas läks sõtta ja naene jäi lapsega koju. Kuningal oli ka ema, kes seda naist ei sallinud, see tappis lapse ära ja pani veritse nua lapse pähetsele4.
Kui kuningas sõjast tagasi tuli, siis ütles ema, et naene olla lapse ära tapnud. Kuningas jäi muresse ja kannatas ära. Kahe aasta pärast oli neil jälle laps. Kuningas läks sõjasse ja ema tappis lapse kodus ära. Kui kuningas koju tuli, ütles ema, et naene olla lapse ära tapnud. Kuninga süda sai küll täis, aga ei teinud naesele midagi.
Poolteise aasta pärast oli kolmas laps. Kuningas läks sõjasse. Ema tappis jälle lapse ära. Kuningas tuli koju ja kuulis jällegi kuritööst. Siis viis ta naese mere äärde ja tahtis teda ära tappa. Parajuti sai sel päeval seitse aastat täis ja ta suu kukkus lahti ja hüidis. “Mu vennad, tulge mulle appi!”
Siis tuli seitse hunti üle mere, kolmel hundil olid lapsed suus – ja need olid kuninga lapsed. Peagi muutsid hundid ennast inimesteks ja need olid proua vennad. Nüid rääkis proua kuningale üles, et ema kõik kolm last olla ära tapnud. Pea laskis kuningas ema tuleriidal ära põletada. Kuningas, proua ja proua ema ja seitse venda elavad ilusasti kuninga lossis ja nende kolm last.
Sõnaseletused:
1 ehitanud = ehtinud
2 krantsid = pärjad
3 musti-päid = lubikaid (rohttaimi)
4 pähetsele = voodipeatsisse
Viited:
E 6650/1 (14) < Tõstamaa khk, Seli-Pootsi – Jakob Veltmann (1893) [ATU 451] Raamatust “Eesti muinasjutud. I:1 Imemuinasjutud” (Tartu, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009)
