Vares, harakas ja ronk saagil
Kord sõitnud üks ihnus mees hobusekronikesega teed möeda ja and ühtelugu hobusele vemblaga selga. Aga et hobune väsind ja kõht tühi, siis ei old vemblal miskid mõju. Vaene loom tuikus tasahiljukesi koormad vedades edasi.
Vana vares pani tähele, et looma rammu raugemas oli. Ta hakkas ühe teiba otsast teise hüpates pajatama:
“Aja aja1 ääre! Aja aja ääre!”
Mees seletas:
“Ajan mina tema aja ääre, siis oled sina esimene temal silmi välja nokkimas,” ja vemmeldas ühtelugu edasi, kunni viimaks looma jõud hoopis otsa lõppes.
Veel viimast korda võttis hobune oma jõu kokku, et vemblalöögi eest kõrvale karata. Sai teelt kõrvale ja aja ääre, aga seal langes jõuetult maha ja hing oligi läinud.
Vares vana hallivatimees olnud väga rõõmus, kui nägi, et tema lootus täide oli läinud. Lendas juure ja hakkas kohe silmi välja nokkima. Oli seal juures ise uhke ja karjus:
“Vaata! Vaata! See kõik on minu!”
Harakas, kes varekse uhkustamist kuulis, lendas ka senna juure ja ütles oma kädisevas keeles:
“Siit saadik! Siit saadik!”
Vana mustamantlimees kaarn (ronk) keerles üleval õhus ja laskis ennast aegamööda ka senna raisa juurde alla. Teiste sõnumist kuuldes ütles tema:
“Kurat! Siit ei saa keegi mitte üks klonks! See kõik on minu!” ja ajas kõik teised pakku. Nii jäi ronk kõige selle saagi peremeheks.
