Merihobu

Avaari muinasjutt

Elas kord tsaar, kellel oli kolm poega. Igal hommikul tulid nad isa juurde, et kuulata, kas ta neil midagi teha ei käsi. Ükskord leidsid nad isa eest väga kurvana ja küsisid:
“Mis sinuga on? Kas oled saanud halva sõnumi või on tabanud sind õnnetus või on langenud su õlgadele mure?”
“Pole ma halba sõnumit saanud ega ole ka õnnetus mind tabanud,” vastas isa. “Mind tegi kurvaks unenägu, mida ma öösel nägin. Parajasti kui päike merest tõusis, jooksis rannale lumivalge hobune ning kihutas ühe hetkega kolm korda ümber maakera, seejärel aga kadus meresügavikku. Koos temaga oleks nagu minugi süda mere põhja vajunud. Pärast seda unenägu muutus mulle terve maailm ja kogu mu riik tühjaks ning tähtsusetuks.”
“Me läheme seda hobust otsima, isa,” laususid kolm venda nagu ühest suust. “Me kas leiame ta või sureme, ilma temata me tagasi ei tule.”

Istusid siis vennad ratsudele, võtsid kaasa kolm tagavarahobust ja asusid teele. Kolmandal päeval jõudsid nad lõuna paiku kohani, kus tee kolmeks hargnes. Samas seisis kivitulp, millel oli lugeda:
“Kes sõidab paremale või vasakule, sel pole midagi karta. Kes sõidab otse, see kas sureb või leiab õnne.”
Vanem vend sõitis paremale, keskmine vasakule, noorem aga ajas hobuse otse.
“Kuhu sa sõidad, kui ei tea, kas üldse ellu jääd? Tule kas paremale või vasakule!” hüüdsid talle vennad.
“Pole midagi, tulgu mis tuleb!” vastas noorem. “Õnn on nagu tuul. Ehk keerab end minu poole? Kui ma tagasi ei tule, rääkige isale, kuidas asjalood olid.”
Ja läkski igaüks oma teed.

Noorem vend sõitis öö, sõitis päeva, tee viis üle mägede, läbi tihedate metsade, sügavate kuristike. Lõpuks jõudis ühte metsa, mis oli nii tihe, et taevast näha ei olnud. Küllap polnud siin kunagi kostnud kirvelööke. Kaua eksles tsaaripoeg selles metsas: eksles nädala, eksles kuu, eksles kaks, kolm, neli kuud – kuskil ei ühtki eluaset ega inimese jälge. Ka väljapääsu polnud näha. Rändur sõi ära kogu oma söögitagavara, rõivad ta seljas räbaldusid, hobune varises ta all kokku, relvad roostetasid. Kadus igasugune elulootus.

Ja ühtäkki nägi ta inimese jala jälge, küünar lai, kaks küünart pikk. Ka maasse jäänud augud olid terve küünra sügavused.
“Kui on määratud surra, siis suren, kui ellu jääda, siis jään ellu!” mõtles noormees ja läks jälgi mööda edasi. Kõndis tükk aega, kuni lõpuks jõudis kohani, kus mets otsa sai. Nägi enda ees tasast lagendikku, mille keskel kerkisid taevasse seitse torni. Astus tsaaripoeg õuele, ronis torni ja nägi kamina ees istumas hiidnaist, kelle pea puutus vastu lage.
Hiidnaine küsis tsaaripojalt:
“Mis maalt sa pärit oled? Kust sa tuled ja mis sind minu juurde toob?”
Tsaaripoeg rääkis hiidnaisele kogu loo ära, mispeale too lausus:
“Mul on seitse poega ja kõik nad on jahimehed. Iga päev käivad teised jahil. Seal on nad praegugi. Varsti on neil aeg tagasi tulla. Peida end sellesse kappi, muidu nad näevad sind ja tapavad su kindlasti. Ma küsin neilt selle kohta, mis sind huvitab. Keegi neist ehk ikka teab.”

Tsaaripoeg peitis end kappi ja varsti kostiski õuelt hurtade haukumist. Seitse poega tulid jahilt tagasi. Igaüks neist kandis üht plataanipuu külge seotud põtra. Vaevalt õuele saanud, virutasid jahimehed plataanipuud vastu maad, nii et pilpad lendasid. Siis nülgisid nad põdrad ära ja hüüdsid emale, et see katla tulele paneks, ise aga astusid majja koera kombel ninaga õhku tõmmates. Kõik seitse hüüdsid nagu ühest suust:
“Inimese lõhna on tunda!”
“Kas te olete hulluks läinud või?” ütles ema neile tõredalt. “Kust see inimese lõhn siia sai? Küllap te tõite selle ise kaasa, kolate ju igal pool ringi.”

Liha ära keetnud, tõstis ema selle poegade ette koos mõdukannuga, mis oli majasuurune. Kui nad söögist-joogist kõhud täis said, küsis ema:
“Kas on olemas säärane hobune, kes tuleb merest ja jookseb ühe silmapilguga kolm korda ümber maakera?”
Kuus vanemat venda ei lausunud musta ega valget, noorem aga ütles:
“Emake, säärane hobu on olemas! Tema peremees on merede tsaar, kes elab mere põhjas. Iga päev, kui päike merest tõuseb, jookseb hobu kuivale maale, kihutab ühe hetkega kolm korda ümber maakera, supleb piimajärves sealsamas mere lähedal ja pärast seda, kui on liivas püherdanud, kaob uuesti meresügavikku. Mere kaldal kasvab plataan, mille latv käib vastu taevast. Selle ladva küljes ripub tolle hobu jaoks kuldne sadul ning hõbedased valjad.”
“Noh, hea küll,” lausus ema. “Heitke nüüd magama! Küllap olete väsinud”

Pojad heitsid pikali ja uinusid. Ema laskis tsaaripoja kapist välja, andis talle hobuse, rõivad, kõik, mis teel vaja, ja näitas, kuhupoole sõita, et mere äärde jõuda. Kaua oli tsaaripeog teel ning jõudis lõpuks mere äärde. Ta uuristas kaldale augu, istus sinna sisse ja valvas seal terve öö silma kinni laskmata.

Kui hakkas koitma, tõusis merest päike, selle järel aga vupsas otse tsaaripoja silme all merevahust välja hobune. Ühe hetkega kihutas ta kolm korda ümber maakera, suples piimajärves ja kukkus mereliival püherdama. Tsaaripoeg tormas tulistvalu hobuse juurde ja põimis end otsekui madu ümber ta kaela. Kolm korda sööstis hobu kõrgele õhku, nii et pidi peaaegu vastu sinist taevavõlvi lendama, kolm korda mütsatas maha, nii et maa vappus. Ent tsaaripoega ta enda küljest lahti raputada ei suutnud.

“Sa oled mind võitnud! Nüüd kuulun ma sulle! Sadulda ja valjasta mind ning assume teele,” lausus siis hobune.
Tsaaripoeg võttis puu otsast sadula ja valjad, valjastas ja saduldas hobuse ning istus selga.
“Käsi, mida nüüd teha!” ütles hobune.
“Vii mind minu isa tsaaririiki.”
Ja hobune pistis kappama nagu tuul.

Nii kihutasid nad hea tüki aega. Päike loojus, läks pimedaks, tuli öö, must kui süsi. Siis aga lõi kõik jälle särama.
“Mis imelugu see on?” mõtles tsaaripoeg ringi vaadates. Ta nägi tasast steppi, millel polnud otsa ega äärt, stepi keskel aga sätendas ja helkis miski nagu päike. Tsaaripoeg nähvas piitsaga hobust ja see tormas edasi. Samas märkas tsaaripoeg kuldset sulge.
“Kas võtta või mitte?” küsis tsaaripoeg hobult.
“Kui võtad, kahetsed, kui ei võta, kahetsed samuti,” vastas hobune.
“Kui niikuinii tuleb kahetseda, siis parem juba võtta,” lausus tsaaripoeg ja torkas sule mütsi vahele.

Ta andis taas piitsa ning jõudis varsti ühe linna juurde. Selle ümber kõrgus müür ja kõik väravad olid kinni. Samas nägi tsaaripoeg allikat ja hüppas hobuse seljast maha.
“Lase mind nüüd karjamaale,” lausus hobune. “Kui sul mind vaja läheb, siis hüüa. Olgu ma kas või seitsme mäe taga, korrapealt olen sinu ees.”
Tsaaripoeg laskis hobuse minna, heitis higisõbale, pani sadula pea alla, kattis end mantliga, peitis sule taskusse ning vajus sügavasse unne nagu inimene, kes pole kuuskümmend ööpäeva silma kinni saanud.

Nähes, et öö muutus valgeks kui päev, ehmusid linnaelanikud hirmsasti ja tormasid kohe tsaari juurde, et talle imest teatada. Tsaar kohkus veel rohkem ega saanud enam sõba silmale. Kui päike üleval oli, saatis tsaar linnamüüri taha sada valvurit. Need nägid magajat, ajasid ta jalule ja viisid tsaari juurde.

“Mis mees sa niisugune oled? Millisest külast? Mis maalt pärit?” küsis tsaar.
“Ma ei tea isegi, kust ma pärit olen. Rändan niisama igavusest maailmas ringi,” vastas tsaaripoeg.
“Sa olid lagedal väljal. Ega sa juhuslikult ei tea, mis ime läbi möödunud öösel nii valgeks läks?”
“Ime on sellessamas!” lausus tsaaripoeg ning võttis taskust kuldse sule ja ulatas tsaarile.
Veel keegi polnud maailma loomisest saadik tundnud nii suurt kirge ja armastust, mis nüüd äkitselt tsaari rinnus lõkkele lõi tolle olendi vastu, kelle küljest sulg oli langenud. Ja ta ütles tsaaripojale:
“Otsi kust tahes, aga sa pead mulle leidma olendi, kellelt on langenud see sulg, muidu raiun sul pea otsast.”
Tsaaripoeg oli sunnitud oma ema nimel lubadust kinnitama.

Tsaaripoeg lahkus, pea norus. Ta sammus lagedale väljale ja hüüdis hobust. Pilgu aja pärast ilmuski otsekui maa alt ta ette valge ratsu.
“Miks sa nii kurb oled?” küsis hobune.
Tsaaripoeg rääkis talle, mis temaga tsaari juures juhtunud oli.
“Ära kurvasta! Oleks meil kõik maailmas nii kerge kui see!” lausus hobune. “Kas mäletad piimajärve, milles ma suplesin?”
“Mäletan.”
“Merede valitsejal on kolm tütart. Iga jumala päev, kui päike on kõrgel taevas, lendavad neiud tuvideks moondunult järvele, võtavad ült oma tuvirüü ja suplevad. Sulg, mille leidsime, on nooremalt tütrelt. Peida end järve kaldale põõsastesse. Kui neiud vette lähevad, haara kähku noorema õe sulerüü ja peida põue. Ta ujub kalda juurde ja hakkab paluma, et sa talle selle tagasi annaksid, sina aga ära anna. Siis järgneb ta sulle igale poole ja täidab kõik su käsud.”

Tsaaripoeg hüppas sadulasse ning hobune oligi ühe hüppega järve ääres. Tsaaripoeg peitis end põõsastesse. Kui päike oli kõrgele tõusnud ning keskpäev kätte jõudnud, lendasid kohale kolm tuvi. Sulerüüd minema heitnud, muutusid nad sädelevateks kaunitarideks ning holpsasid järve. Samas kargas tsaaripoeg põõsastest välja ja pani noorema õe sulerüü põue. Kaunitar ujus kalda äärde ja hakkas paluma, et tsaaripoeg talle rüü tagasi annaks. Kuidas ta ka ei palunud, tsaaripoeg rüüst ei loobunud.

Vanemad õed panid end riidesse ja lendasid minema, noorim aga hüüdis neile järele:
“Kallid õed, ma jätan teid maha! Pean siia jääma! Tooge mulle laegas, milles on mu kleit.”
Kiiremini kui hobune jõuab kolm hüpet teha, olid õed tagasi, panid korallidest rusikasuuruse laeka kaldale ja kadusid uuesti helesinisesse taevasse.
“Pööra end ära, kuni ma riietun,” lausus neiu.
Tsaaripoeg pööras selja. Neiu pani selga kleidi, mis oli sellisest riidest, millele ei oska nimegi anda ja mille särast hakkab silmadel valus, ning astus tsaaripoja ette. Too hüppas sadulasse, pani neiu enda taha istuma ja kihutas minema.

“Kuhu sa mu viid?” küsis neiu.
“Kas linna näed?”
“Näen.”
“Ma viin su linna tsaari juurde.”
“Aga miks ei võiks sa ise minuga abielluda?” küsis neiu.
Siis jutustas tsaaripoeg talle, mis oli tema ja tsaari vahel juhtunud. Peagi oldi linnas. Tsaaripoeg laskis hobuse karjamaale ja sammus neiuga tsaari juurde.

Niipea kui tsaar neiut nägi, läksid tal silmad üllatusest suureks, habe hakkas tudisema ja hambad plagisema. Ta tahtis jalamaid neiuga abielluda.
“Ei lähe ma säärasele vanamehele naiseks,” lausus talle neiu. “Muutu kahekümneaastaseks noormeheks, siis abiellun.”
“Ei tea, mismoodi ma oma kadunud noorust tagasi saan?” pomises tsaar.
Neiu vastas: “Lase linna juurde kaev kaevata, mis on viiskümmend küünart sügav, ja täida see pruunikarva lehmade piimaga ning suple selles kaevus. Siis saad kahekümneaastaseks.”
Tsaar kostis: “Tervest minu riigist ei leia nii palju pruune lehmi, et nende piimaga nii sügavat kaevu täita.”
“Võta,” lausus selle peale neiu ja ulatas tsaarile väikese rätiku, “ja saada keegi selle rätikuga mäetippu, mis siit paistab, ning käsi selle rätiga lehvitada. Kohe on kogu ümbruskond pruune lehmi täis.”

Tsaar võttis nõu kuulda, käskis elanikel kaev kaevata ning saatis ühe mehe mäele. Vaevalt sai too rätiga viibata, kui metsadest, mägedest, tuhandeist paigust tormasid ammudes linna juurde kokku pruunikarva lehmad. Neiu hakkas neid lüpsma, ja kui kaev täis oli, lausus ta:
“Tooge siia kõige vanem abielupaar.”
Toodigi küürus ja pime vanaätt, kes pealtnäha oli saja-aastane, ja samavanune eidekronks. Neiu lükkas nad kaevu ja kannapealt muutus vanaätt kahekümneaastaseks noormeheks, vanaeit aga viieteistkümneaastaseks tütarlapseks.
Kohe kui tsaar oli seda näinud, hüppas ta kaevu, kuid vajus põhja nagu tina. Räägitakse, et ta on veel praegugi seal.

“Hüvasti!” ütles siis tsaaripoeg linnaelanikele, kargas sadulasse, pani neiu enda taha istuma, andis oma valgele hobusele piitsa, ja ei jõudnud nad veel ringigi vaadata, kui olid juba teises linnas.
Siin läks ta turule, et üht-teist osta, ja kohtas seal oma vanemat venda, kõhna ja räbaldunut. Vaeseke müüs leiba, et kuidagi elamist teenida. Vennad rõõmustasid, embasid teineteist, rääkisid, mis nad läbi olid elanud. Noorem ostis vanemale rõivad ja hobuse, ostis ka relvad ning võttis ta endaga kaasa. Nii jõudsid nad teise linna, mindi turule ja leiti sealt keskmine vend, kes oli samuti ahastamapanevas seisukorras, ta müüs liha. Noorem vend ostis talle kõik vajaliku. Nüüd sõitsid kolm noormeest koos neiuga otse oma isa tsaaririiki.

Ent vanemaid vendi näris kadedus noorema vastu.
“Ei tea, mida ette võtta?” küsisid nad teineteiselt. “Kuidas me astume isa silme ette? Ja oma naiste ette? Enne kojujõudmist tuleb kas meil või temal surra.”
Seepeale lausus keskmine vend:
“Tee peal on kuivanud kaev, kuuskümmend küünart sügav. Kui jõuame kaevu juurde, teeme vennale ettepaneku hobused galoppi lasta. Suure hoo pealt suuname ta joonelt kaevu ja ta hobune ning ta ise kukuvad alla.”

Jõuti kaevu lähedusse, vanemad vennad laususid nooremale:
“Laseme õige hobused galoppi!”
Noorem vend pahvatas naerma ja vastas:
“Minu hobune jookseb ühe silmapilguga ümber maakera! Kas teie omad suudavad temaga võistelda?”
“Pole midagi,” vastasid vennad. “Vaatame, kuidas su hobune kappab.”
Ja kõik kolm lasksid oma hobused galoppi. Võtnud noorema venna enda vahele, suunasid vanemad ta otse kaevu poole. Kaevu ees jäi valge hobu äkki nagu naelutatult seisma, nii et tsaaripoeg lendas sadulast välja ning kukkus kaevu. Kaks venda tormasid hobust püüdma, see oli aga kadunud nagu tina tuhka.

Vennad võtsid neiu kaasa ja jõudsid kodulinna. Nad pistsid neiu torni, panid vahid välja ning läksid isa juurde, kellele valetasid nii, et suu suitses.
“Hobust, mida sa unes nägid, pole maailmas üldse olemas,” ütlesid nad isale. “Pole taeva all kohta, kus me poleks käinud ja teda otsinud. Me ei leidnud isegi ühtegi inimest, kes oleks seda hobust näinud või temast midagi kuulnud.”
“Pole vaja mulle hobust! Kuhu jäi teie noorem vend?” küsis tsaar.
“Me hüüdsime teda, hoiatasime, tema aga ei võtnud meid kuulda ja sõitis halba, ohtlikku teed mööda. Rohkem pole me teda näinud ega tea ka, on ta elus või surnud.”
Tsaar jäi väga nukraks, igast perest kostis nuttu ja kõik riigi elanikud panid kurvastuse märgiks selga leinariided.

Nii üks kui teine vend tahtis, et neiu talle naiseks tuleks, ja saatsid ta juurde lesknaisest kosjamoori. Neiu aga vastas:
“Ei tule ma leiva- ja lihakauplejale naiseks! Tean ise, kes on mu väljavalitu, need kaks aga oodaku veel!”

Ühel ilusal päeval istus neiu akna all ja nägi, kuidas stepis tiirutab valge hobune ja vaatab tema akna poole. Neiu viipas käega ja hetkepealt oli hobune ta akna all.
“Kus su peremees on?” küsis neiu.
“Kas sa siis ei tea, et ta heideti kaevu?” vastas hobune.
“Kuidas teda sealt välja saada?”
Hobune vastas selle peale:
“Heida mu kaela ümber nöör, mis on kuuskümmend küünart pikk ja mille otsas on silmus, ning ma tirin ta välja.”
Ei leidnud neiu niisugust nööri, lõikas siis ära oma patsid, punus neist nööri, mis oli kuuskümmend küünart pikk, tegi silmuse ning viskas – silmus sattus täpselt hobuse kaela.

Hobune tõusis kui tuulepööris õhku ja oli viivu pärast kaevu juures. Ta laskis nööri alla, tsaaripoeg haaras sellest kinni, hobune nõksatas peaga ja tiris tsaaripoja üles. Tsaaripoeg hüpps sadulasse ning sõitis linna, kus vennad teda kohe nägid. Üks neist plagas itta, teine läände. Räägitakse, et nad jooksevad peatumata tänase päevani.

Tsaar oli väga rõõmus ja kogu riik juubeldas. Mis siin pikalt rääkida – tsaaripoeg võttis neiu naiseks, taoti trumme, puhuti pasunaid, näljased sai söönuks, nukrad rõõmsaks. Mina aga tõttan päeval ja ööl ilma puhkamata ja magama heitmata, tükkigi leiba suhu võtmata kiiruga teile jutustama, kuidas see kõik juhtus.

Viited:

Raamatust "Avaari muinasjutud" (Tallinn, Eesti Raamat, 1976)