Muinasjutt sõprusest

Mongoli muinasjutt

Juhtus kord nii, et tiigripoeg sai kokku pullikesega. Väike tiiger ütles: “Hakkame koos elama.”
Pullike vastas: “Hakkame.”
Nad asusid koos elama ja said sõpradeks.

Kord leidis väike tiiger tee pealt kuljuse, riputas selle pullikesele kaela ja ütles: “Kui keegi sulle minu ära olles liiga teeb, siis ma kuulen helinat ja ruttan sulle appi.”
Ta jättis pullikesega head aega ja läks jahile. Vaevalt oli ta jõudnud ligemate mägedeni, kui kuulis kellukese helinat. Väike tiiger tormas tagasi, jõudis kohale ja nägi – pullike kõnnib aasal ja näksib rohtu.
“Mis juhtus?” küsis tiigrike. “Kes sulle kallale tungis?”
“Kärbes istus mu laubale,” lausus pullike. “Ma muidugi ehmusin ja kutsusin sind appi.”

Tiiger rahunes ja läks uuesti jahile. Ei saanudki ta kaua jahil olla, jälle tõi tuul kohale kuljuse kõlina. Tiigrike kihutas tuhatnelja oma sõbrale appi. Ta jõudis sinna, kuid pullike pikutas vilus ja mäletses.
“Kes sulle liiga tegi?” küsis tiigrike.
“Ei keegi,” vastas pullike. “Mul oli lihtsalt palav ja ma raputasin pead.”

Tiigrike läks kolmandat korda jahile ja kuulis jälle kuljuse kõlinat. Ent seekord ta pullikesele appi ei jooksnud, mõeldes, et see jällegi tühjast-tähjast ehmus. Õhtul tuli tiigrike koju ja nägi – pullikest ei ole aasal. Kütid olid ta tapnud, liha ära söönud, naha kaasa võtnud ja kondid rohu peale jätnud. Tiigrike halas kurbusest: “Mina olen tema surmas süüdi, ei jooksnud kuljuse kõlina peale talle appi.”

Tiigrike hakkas oma sõbra järele igatsema. Jahil ta enam ei käinud, süüa ei tahtnud, ikka tuli talle meelde pullike. Nii möödusid mõned päevad, tiigrike jäi näljast ja kurbusest hoopis nõrgaks. Ta tundis, et sureb varsti, roomas oma sõbra kontide juurde, heitis nende kõrvale pikali ja surigi samal õhtul.

Ent siis kajas üle stepi tuule vali hääl: “Kes oma sõpra armastab rohkem kui oma elu, see elab pärast surmagi edasi!” Sellest ajast möödus mitu kuud, möödus terve aasta. Tiigripojast olid ainult luud järele jäänud. Kord karjatas selles stepis khaani karjane lambaid. Ta nägi rohus luid, kaevas augu, mattis need maha ja läks oma teed.

Kahe sõbra – pullikese ja tiigrikese surmast möödus kaks aastat ja nende hauale kasvas kaks tiheda võraga puud. Igal hommikul koidu ajal tulid nende puude okstelt alla maa peale kaks rõõmsat poisikest. Nad mängisid õhtuni aasal, ja kui päike vajus mägede taha, kadusid nad uuesti lehestikku.

Sügisel ajas khaani karjane lambad jälle sellele aasale. Kui päike tõusis nägi ta kaht poisikest puude otsast alla ronivat. Karjane imestas: kuidas olid poisikesed saanud puude otsa? Õhtul rääkis ta nähtust naisele, naine jutustas poisikestest naabrinaisele, naabrinaine oma pojale, poeg aga läbisõitvale vürstile, ja nõnda jõudis jutt poisikestest ka khaani kõrvu.

Khaan käskis oma ametnikul kaasa võtta salga sõdureid ja tuua poisikesed tema juurde. Ametnik sõitis sõduritega khaani käsku täitma. Hommikul vara piirasid nad ühe puu ümber ja hakkasid ootama päikese tõusu. Niipea kui päike nähtavale tuli, hüppas puu otsast maha poiss. Sõdurid piirasid ta ümber ja hakkasid kinni siduma. Ametnik kisendas: “Mis te tegite! Oleks pidanud ka teise ära ootama! Nüüd juba teine poiss alla ei tule!”

Kuid ametnik eksis. Teine poiss ei jätnud sõpra hädas maha. Ta hüppas puu otsast alla ja hakkas teda sõduri käest ära kiskuma. Ei saanud ta aga hakkama terve sõdurite salgaga. Nad said ka tema kätte ja sidusid kinni. Ametnik toimetas poisid samal päeval khaani juurde. Khaan vaatas poise ja ütles: “Mul on vaja oma riigi kaitseks palju sõdureid. Nendest vanemateta poistest kasvavad head sõjamehed. Seni aga las nad aitavad karjustel hoida minu lambaid, hobuseid ja kaameleid.”

Poisid hakkasid khaanile tööd tegema. Ühte poissi nimetati Altan Gu ja teist Mungun Gu. Nad hoidsid kümme aastat khaani karju ja sirgusid märkamatult noormeesteks. Nad olid laiaõlgsed, nõtked ja tugevad, armastasid hobustel kihutada, vibust märki lasta ja mõõkadega vehelda. Ja nagu ennegi, ei suutnud nad ühte päevagi teineteiseta elada, sõid ühest katlast, magasid ühes jurtas ja ühel vilditükil.

Kord kappas nende jurta juurde sõdur ja hüüdis: “Suur khaan käskis Altan Gul kohe sõduriks minna. Sõida minuga kaasa!” Sõjamehe ettevalmistus ei kesta kaua. Altan Gu kaelustas oma sõpra, hüppas hobuse selga ja kappas sõduri kannul minema. Sellest päevast möödus palju kuid, ei möödunud aga minutitki, mil Mungun Gu poleks oma sõbrale mõelnud.

Kord sõitis Mungun Gu juurde vana ametnik ja ütles: “Meie khaan – elagu ta tuhat aastat – käskis sul sõita idasse Hargert-khaani riiki, röövida tema kümnes tütar ja tuua siia. Meie khaan tahab teda endale naiseks võtta. Siin on sulle reisikuludeks kolm kotti raha. Kui sa meie khaani käsku ei täida, visatakse sind elusalt keeva vee katlasse!”
“Millest ma tunnen, missugune tütar on kümnes?” küsis Mungun Gu.
“Pole midagi lihtsamat: kõigil Hargert-khaani tütardel on mustad patsid, kümnendal tütrel aga helgivad patsis kolm kuldset juuksekarva.”

Mungun Gu saduldas hobuse ja sõitis Hargert-khaani riiki. Ta sõitis kaua, veetis palju öid stepis lõkketule ääres ja kohtas kord koidu ajal vaest karjust.
“Kuhu sa lähed, taat?” küsis Mungun Gu.
Vanamees vastas: “Hoidsin kurja peremehe lambaid. Üks lammas jooksis ära. Teda ma otsingi. Kui ma ei leia, tapab peremees mu ära.”
“Ole mureta,” sõnas Mungun Gu. “Siin on sulle kott rahaga, sellest jätkub terve lambakarja ostmiseks.”
Vanamees kummardas ja sõnas:
“Tänan sind, vägilane. Võta endale minu karjakepp, ehk läheb sul seda tarvis.”

Mungun Gu pistis karjuse kepi vöö vahele ja sõitis edasi. Teisel päeval kohtas ta jälle ühte vanameest.
“Kuhu sa lähed, taat?” küsis Mungun Gu.
“Lähen poja juurde, kuid paistab, et ma ei jõua tema jurtani. Mu hobune lõppes teel, jalgsi minekuks aga ei jätku mul jõudu.”
“Sinu õnnetusele võib abi leida,” ütles Mungun Gu. “Siin on sulle kott rahaga, võid endale terve karja hobuseid osta.”
Vanamees kummardas ja sõnas:
“Tänan sind, vägilane. Võta minult see lambakont. Võib-olla läheb sul teel seda tarvis.”

Mungun Gu pani kondi kotti ja sõitis edasi. Õhtul nägi ta stepis kolmandat vanameest. See istus lõkke juures ja vahtis kurvalt tulle. Mungun Gu küsis temalt:
“Miks sa, taat, stepis tuule käes külmetad ega istu jurtas kolde ääres?”
“Olen vaene, mul pole jurtat,” vastas vanamees. “Paistab, et mul tuleb surragi põõsa all.”
“Tuul viigu su sõnad minema! Säh raha, osta endale avar jurta!”
Vanamees hüppas püsti, võttis lõkke äärest kustunud söe ja andis Mungun Gule.
“Võta, ehk läheb vaja!”

Mungun Gu pistis söe põue ja sõitis ida poole edasi. Palju päevi ja öid veetis ta sadulas, ikka edasi sõites, kuni nägi Hargert-khaani lossi. Mungun Gu ootas öö tulekuni ja läks siis tasa lossi juurde. Võõrale hüppas haukudes kallale tohutu koer. Talle meenuslambakont ja ta viskas selle koerale – ja koer ei teinud temast enam väljagi.

Mungun Gu läks lossi ja nägi kohe Hargert-khaani tütart – kaunitar Ojunit, kellel kolm kuldset juuksekarva mustas patsis.
“Ma sõitsin sulle järele,” ütles Mungun Gu. “Vana khaan soovib sind endale naiseks.”
“Ma ei taha kurja ja vana khaani naiseks saada!” hüüdis Ojun. “Päästa mind tema käest ja ma elan kuni elupäevade lõpuni sinu jurtas.”
“Olgu nii!” lubas Mungun Gu. “Mina sulle ülekohut teha ei lase!”
“Põgeneme siit kiiresti minema!” sõnas Ojun. “Kui mu isa sinu siit leiab, käsib ta meid mõlemaid tappa.”
Nad jooksid lossist välja ja jõudsid peagi metsa, kus Mungun Gu hobune rohtu sõi.

Mungun Gu hüppas hobuse selga, tõstis Ojuni enese ette ja kappas minema. Kogu öö ja päeva kihutas välejalgne hobune, alles õhtul peatus. Mungun Gu ja Ojun vajusid sügavasse unne. Hommikul ärgates aga nägid, et Hargert-khaani sõdurid on nad sisse piiranud. Mungun Gu tõmbas õlalt vibu ja laskis noole noole järel vaenlaste pihta. Sõdurid kaitsesid end kilpidega, ise üha ligemale roomates.

Siis hüppas Mungun Gu hobuselt, paljastas mõõga ja hakkas vaenlast raiuma. Raius ühe, raius teise, lõi maha kakskümmend sõdurit, kuid kahekümne esimesest enam jagu ei saanud: ta mõõk murdus. Mungun Gu nägi, et ta poole tormab hiiglaslik sõdur ja tahab talle lingu kaela heita. Mungun Gu tõmbas vöö vahelt karjusekepi ja viskas sellega hiiglast. Niipea kui ta seda tegi, langesid kõik khaani sõdurid surnult maha. Mungun Gu taipas, et see pole tavaline kepp, võttis selle maast üles, hüppas uuesti sadulasse ja kihutas Ojuniga edasi.

Öösel heitsid nad magama, hommikul ärgates aga nägid, et neid on uus sõdurite salk sisse piiranud. Nähtavasti oli Hargert-khaan otsustanud oma tütre tingimata tagasi viia, Mungun Gu aga vangi võtta. Mungun Gu haaras vibu järele, kuid talle meenus, et oli kõik nooled välja lasknud ning ta mõõk oli murdunud. Ta tahtis vöö vahelt karjasekepi tõmmata, kuid seda polnud. Vist oli ta selle hobusega kihutades kaotanud.

“Surm mind ei kohuta,” sõnas Mungun Gu khaani tütrele, “ainult hirm on sind kaotada!” Öelnud nii, tundis ta südame juures tugevat kõrvetust. Kingitud süsi oli tulipunaselt hõõguma hakanud. Mungun Gu ei suutnud kõrvetust välja kannatada ja viskas söe rohu sisse. Vaevalt oli ta seda teinud, kui stepis puhkes tuli ja tuul ajas selle otse sõdurite peale. Sõdurid pistsid kihutama, aga ainult üksikud jõudsid end tule eest päästa.

Kui vaenlased olid kadunud, kustus süsi kohe. Mungun Gu pistis selle põue ja sõitis kaotatud keppi otsima. Peagi leidis ta karjasekepi, torkas vöö vahele ja kappas jällegi Ojuniga läände. Kaua nad sõitsid, ei seda tea, kui korraga nägid metsa ääres mahajäetud jurtat ja asusid sellesse elama. Mungun Gu ja Ojun elasid hästi. Igal hommikul ratsutas Mungun Gu jahile, tema naine aga tegi tuld ja valmistas toitu.

Kord ütles Mungun Gu naisele: “Kingi mulle üks kuldne juuksekarv. Ma hakkan seda alati oma rinnal kandma.”
Ojun tõmbas patsist kuldse juukse välja ja andis selle mehele. Mungun Gu peitis kallihinnalise kingituse põue ja läks rõõmsalt jahile. Kaks päeva küttis ta õnnelikult, kolmandal päeval pöördus koju tagasi. Teel stepis istus ta kivi peale puhkama ja mõte läks oma naisele. Ta võttis kuldse juuksekarva ja hakkas seda imetlema. Äkki tõusis tormi-iil, kiskus Mungun Gu käest juuksekarva ja kandis kuhugi steppi.

Kaua seisis Mungun Gu murest murtuna ja kaotust taga nuttes. Siis meenus talle, et Ojunil on veel kaks kuldjuust, ja mõtles: “Palun endale teise juuksekarva.” Öelnud nii, läks ta halba aimamata koju. Torm oli aga selle aja sees Ojuni kuldse juuksekarva khaani aeda viinud. Khaan nägi juuksekarva, sai hirmus vihaseks ja käskis kõrgema ametniku enese juurde kutsuda. Ametnik jooksis sinna, hing hirmust paelaga kaelas. Khaan näitas talle kuldset juuksekarva ja karjus vihaselt: “Mungun Gu röövis minult pruudi, aga sina ei leia teda! Kui ma enne kevade lõppu ei näe ilusat Ojunit oma telgis, käsin sind elusalt maa sisse lüüa!”

Ametnik võttis kaasa sada sõdurit ja läks khaani tütart otsima. Ta sõitis läbi sada teed, aga kuskilt ei leidnud Ojuni jälgi. Juba hakkas lõppema kolmas kevadkuu, kui ametnik nägi Mungun Gud. See istus stepitee ääres kivi peal ja vaatles oma naise kuldset juuksekarva. Kaval ametnik käskis sõduritel kõrgesse rohtu peitu minna, ise aga teeskles haiget ja vigast.

“Elagu sa sada aastat, vahva vägilane!” sõnas ta maani kummardades. “Mu jalad keelduvad mind edasi kandmast. Luba mind oma jurtas puhata.”
“Õnn elab selles jurtas, kus väsinu leiab varjupaiga. Tule mulle järele!”

Mungun Gu viis ametniku oma jurta juurde. Neile hiilisid aga järele sõdurid. Vaevalt sai noormees jurtasse astutud, kui tema kallale viskusid kõik sada sõdurit. Paljud tappis Mungun Gu oma mõõgaga. Kogu jurta oli tapetud vaenlaste kehasid täis. Ametnik nägi, et Mungun Gud kinni võtta ei saa ja pistis kisama: “Laske teda nooltega! Khaan tapab ta niikuinii!” Ojun taipas, et ta mehel pääsu ei ole, kahmas ta käest mõõga ja heitis koldesse. Niipea kui mõõk kollet puudutas, langes Mungun Gu surnult maha.

Nüüd ütles ametnik Ojunile: “Sa sõidad minuga khaani juurde. Armuline käskija tahab sind naiseks võtta!” Ta pani Ojuni hobuse selga ja viis khaani juurde.

Samal päeval, kui ametnik tõi Ojuni khaani juurde, jõudis sõjast tagasi vapper Altan Gu. Kui Altan Gu teada sai, et Mungun Gu on teadmata kadunud, kargas ta hobuse selga ja läks oma sõpra otsima. Palju päevi ratsutas ta teid ja radu mööda, küsis kõigilt vastutulijailt, kas nad pole kuulsat vägilast näinud. Kuid keegi ei rõõmustanud teda soovitud vastusega. Siis laskis Altan Gu ratsutid käest, kattis kurbuses näo kätega ja hüüdis: “Kui minu sõpra enam elus pole, siis ei ole ka minul mõtet elada!”

Nii ta sõitiski, vaatamata, kuhu hobune läheb. Ei seda tea, kaua ta sõitnud oli, kui äkki ratsu peatus ja tasa hirnatas. Altan Gu võttis käed näo eest ja nägi, et hobune oli toonud ta kellegi mahajäetud jurta juurde.

“Ehk saan sellest jurtast teada midagi oma sõbra saatuse kohta.” Ta hüppas ratsu seljast maha, läks jurtasse ja nägi seal surnud Mungun Gud.
Altan Gu oigas ahastusest, nii et mäed värisesid. Kui Altan Gu silmad pisaratest kuivasid, nägi ta koldes sõbra mõõka.
“Ma leian mõrtsuka,” hüüdis Altan Gu, “ja tapan ta selle mõõgaga!”
Nende sõnadega haaras ta koldest mõõga. Vaevalt jõudis ta aga mõõka puudutada, kui Mungun Gu silmad avas ja jalule kargas.
“Aita mind Ojun päästa!” karjus ta sõbrale. “Ta viidi khaani juurde.”
“Me päästame ta, või sureme koos!” sõnas Altan Gu.
Sõbrad hüppasid hobustele ja andsid neile piitsa.

Nad kihutasid öö, kihutasid päeva, kihutasid veel öö ja hommikul nägid khaani lossi. Selle juurde aga polnud lihtne pääseda, sest lossi ees voolas lai jõgi, nii lai, et ükski hobune poleks jõudnud sellest üle ujuda. Sõbrad hakkasid parve ehitama. Ehitasid kolm päeva, ja kui parv valmis sai, ilmus jõe põhjast tohutu kala ning neelas parve alla.

Vägilased lasksid kala nooltega, aga need põrkasid soomustelt nagu kivilt tagasi. Kala ootas pärani lõugadega, millal sõbrad hakkavad jõest üle ujuma, et neid alla neelata. Siis võttis Altan Gu vibu ja laskis kõrval oleva mäe pihta ning lükkas selle tipu maha. Vägilased tõstsid mäetipu oma õlgadele, tassisid jõe äärde ja viskasid selle kala avail lõugade vahele. Mäetipp jäigi kalale kurku kinni. Sõbrad rõõmustasid: ei see koletis neile enam kurja teha saa. Nad ehitasid uue parve, aga niipea kui said sellega kaldast lahti, hakkas kala sabaga vett peksma. Jões tõusid mäekõrgused lained, nii et teisele kaldale oli ikkagi võimatu pääseda.

Mungun Gu ja Altan Gu jäid väga nukraks. Järsku tundis Mungun Gu oma rinnal kõrvetust. Ta pistis käe põue ja tõmbas sealt välja hõõguva söe. See oli nii tuline, et ta ei suutnud seda käes hoida ja laskis vette kukkuda. Vesi jões hakkas kohe nagu katlas keema. Kala rabeles ja viskles, kuid enam ei aidanud midagi, ta kees ära.

Nüüd asusid vägilased uuesti parvele ja sõitsid teisele kaldale. Öösel ratsutasid sõbrad khaani lossi juurde ja nägid väravas üheksapäist mangust – inimsööjat, kes valvas lossi ega lasknud kedagi sisse. Altan Gu äigas mõõgaga ja üks pea lendas otsast, Mungun Gu hoobist langes teine pea. Mangus oli kaotanud küll kaks pead, alles aga oli veel seitse. Nende lõugade vahelt paiskus välja haisvat suitsu ja tuld.

Hobused värisesid vägilaste alla, ajasid end püsti ja taganesid. Kuid ratsanikud andsid neile nuuti ja tormasid uuesti inimsööja kallale, raiusd tal jälle kaks pead maha. Nüüd jäi elukal neid alles veel viis. Inimsööja ulgus nii hirmsa häälega, et maa värises vägilaste all, kuid sõbrad ei löönud kohkuma, kannustasid uuesti hobuseid ning sööstsid koletise kallale. Ja jälle varises kaks hirmuäratavat pead rohu sisse.

Nüüd kui mangusel oli jäänud kolm pead, murdus Mungun Gu mõõk ja ta ei saanud enam võidelda. Siis ütles Altan Gu: “Kuni mina võitlen inimsööjaga, kihuta sina lossi ja päästa Ojun.” Seda öelnud, äigas Altan Gu hobust piitsaga ja sööstis kisades manguse kallale. Kuni Altan Gu inimsööjaga võitles, tormas Mungun Gu lossi ja nägi Ojunit. Vägilane haaras ta sõidul kaasa, heitis üle sadula ja kihutas võidukalt hõisates lossiväravasse.

Mungun Gu rõõm oli age enneaegne. Tema sõbraga oli juhtunud õnnetus. Altan Gu oli jõudnud raiuda inimsööjal veel kaks pead maha, ent kolmandat enam ei jõudnud. Koletis lõi ta jalust, vajutas käpaga vastu maad ja kavatses nahka panna. Mungun Gu nägi, et Altan Gu on iga silmapilk hukkumas, ja kõike unustades tõmbas vöö vahelt karjasekepi ning virutas sellega inimsööjale pähe. Niipea kui ta seda tegi, langeski eluka viimane pea.

Õnnelikena ja rõõmsatena tulid Altan Gu, Mungun Gu ja Ojun metsaäärsesse jurtasse tagasi, Seal elasid nad muretult kuni oma elupäevade lõpuni. Sest kui inimesel on tõelisi sõpru, siis kardab õnnetus niisuguse inimese juurde astuda.

Viited:
Raamatust "Mongoli muinasjutte" (Tallinn, Eesti Raamat, 1979)