Vana-Pärnu preestri õelus
Vanasti oli ühe Pärnu asemel kaks: Vana- ja Uus-Pärnu. Esimene ja vanem asus Sauga jõe ja mere vahel, teine kerkis pisut hiljem kunagise kaluriküla asemele Pärnu jõe vasakule kaldale. Ei meeldinud Vana-Pärnu valitsejatele teise linna tekkimine, kardeti kahjulikku võistlust kaubitsemisel, võimu vähenemist. Küll mõeldi välja igasugu kiuslikke võtteid uue linna kasvu takistamiseks, kõik asjata. Uus-Pärnu aina kosus, oli varsti Vana-Pärnu jõu ja hiilguse poolest isegi üle. Kaupmehed kolisid Vana-Pärnust teisele poole jõge, sinna jäid üksnes preestrid ja mõned käsitöölised.
Sel raskel ajal oli Vana-Pärnu kõige auväärsemal preestril kaks teenijat – poiss ja tüdruk. Mõlemad tublid ja püüdlikud. Koos teevad tööd, koos kavatsevad hiljem kogu elu elada. Aga kodu loomiseks oleks natukenegi raha vaja. Noorte salasoov pole preestrile saladuseks, varsti küpseb õel plaan.
Preester kutsub noored enda juurde tuppa ja sosistab:
“Ma tean, et teid rahamure vaevamas. Raha on ja seda peate saama, kuid ainult ühel tingimusel: näete seal üle jõe seda jõledat linna, seda sada korda neetud Uus-Pärnut. Minge pistke sellele tuli otsa!”
Poiss ja tüdruk taganevad kohkunult uksest välja. Arutlevad omavahel. Preestri nõuanne on tõesti hirmus: süütamise eest mõistab ju kohus tulesurma! Samas tuleb preester jälle kõhklejate juurde:
“Ärge kartke midagi ega kedagi, küllap mina teid hädast välja päästan, pealegi on jumal teie poolt. Ja peale hea tasu panen teid ilma rahata paarigi!”
Kuigi asi tundub kahtlane, hakkab kuld mõjuma: preester võtab kukru, õngitseb sealt oma paksude sõrmedega kiiskava mündi ja ulatab poisile:
“Säh, siin sulle ettemaks, saad kümme korda rohkem, kui töö ära teed!”
“Aga kui meid kinni võetakse?”
“Ei võta keegi. Ainult oodake hästi valju tuult, siis kolmest küljest korraga linnale punane kukk kallale!”
Tüdruk hakkab nõusse, suudavad preestriga ka sulasele augu pähe rääkida.
Papp hõõrub rõõmu pärast käsi. Enne süütamisööd kipub talle siiski hirm naha vahele ja ta ruttab parajasti väljuvale kaubalaevale, põgeneb Saksamaale. Poiss ja tüdruk panevad Uus-Pärnule koguni neljast küljest tule otsa. Tuul kihutab leeke katuselt teisele, põlebki kogu linn alusmüürideni maha.
Kanges tulemöllus ja suures suitsupilves ei leia süütajad enam linnaväravaid kätte, nad nabitakse pagemisel kinni. Teisel päeval on kõrge kohus koos:
“Mis teil arus oli, et ilusa linna ära põletasite?”
“Papp käskis, ütles, et see olevat jumalale meelepärane tegu!”
Kohus saadab sedamaid sõjasalga Vana-Pärnusse preestrit kinni nabima, aga mis seal enam! Papp ammu merel, kullakukkur peos, ainus mure, et pärnakate kiired laevad järele ei jõuaks.
Kohus läheb tahatuppa nõu pidama. Üks ütleb:
“Ei tohi poissi-tüdrukut liiga karmilt karistada, käsk kõvem kui inimene.”
Teine arvab, et või sa tead, kas kuritöö tehtud käsu peale või hoopiski omapead. Kolmas paneb ette tunnistajad välja kutsuda. Pannakse poissi-tüdrukut keldrikongi kinni, minnakse Vana-Pärnusse tunnistajaid otsima. Kuid oh häda – ei tea keegi asjast midagi. Ainult kiviseinad olid kuulajad, nurgasambad nägijad.
Kohus kuulutab:
“Teil hea süüd teise kaela ajada!. Pahategu tehtud, karistus järel! Saagu teile mõlemale osaks surm tuleriidal!”
Küll langevad poiss ja tüdruk põlvili, paluvad haledasti armu, kuid kohus ei tee kuulmagi. Leegid need köitsidki igaveseks ajaks ühte.
