Imelik peegel

Enne, vanal ajal elas kuulus kuningas päratu suures pealinnas. Raha ja rikkust oli tal enam kui kümnel teisel kuningal kokku. Aga vanadus ei hoolinud sellest kõigest midagi, vaid kippus uksest ja aknast sisse ning kuningale kallale. See aga ei tahtnud seda kellegi suust kuulda, et ta nagu iga vaene santki vanaks jääb ning viimaks veel puruvanaks saab. Kuningal oli kolm poega. Kaks vanemat poega olid terved, tugevad ja targad; kolmas oli poisikese aruga mees. Vanemad vennad kutsusid teda lollvennaks ja lolliks. Noorem ei pannud sest tähelegi.

Ühel päeval kutsus kuningas vanemad pojad enese ette ja ütles: „Mina näen, et mulle vanadus vägisi kallale tikub ja juuksed juba halliks lähevad ning peast pudenevad. Ma kuulsin oma lapsepõlves lonkurilt vanakeselt, et kuski maailmas niisugune peegel pidavat olema, mis igamehe nooreks teeb, kes tema sisse vaatab. Kui teie selle peegli mulle toote, siis tahan ma teile poole kuningriiki anda. Reisi peale aga luban ma teile niipalju vara kaasa, kui teie süda igatseb. Olge agarad ja katsuge haruldane asi kätte saada! Teie õnn saab see ju olema.”

Kuningapojad olid isa nõuga rahul ning ütlesid: „Anna aga tõld kuue hobusega ja kotitäis kulda kaasa, küll me siis imepeegli välja otsime, olgu ta või ilma otsas!” Kuningas oli kõigega rahul. Teisel päeval rakendati kuus hobust tõlla ette, pandi kotitäis kulda tõlla põhja, kutsar pukki ja – poisid läksid teele. Seda lugu oli ka loll vend kuulda saanud. Tuli kuninga juure ning palus ka luba peeglit otsima minna. Kuningas hakkas poisi palumise peale naerma ning ütles: „Mis sina, loll poiss, maailmast tead! Sa kärvad esimese teekivi taga ära, kui sa ülepea pealinnast välja mõistad minna. Mine aga peale ja longi kodus ümber, küll vanemad vennad isegi peegli leiavad.”

Noorem poeg aga käis kuningale ikka peale, kuni see viimaks ütles: „Noh, minugi pärast võid sa minna! Aga katsu, kuidas sa ise omaga läbi saad. Sinu kätte ei usalda ma ühtegi hingelist looma, veel vähem kulda. Saad sa raskel reisil surma, siis on see sinu oma süü.” Noorem poeg tänas kuningat lubamise eest ning tõotas otse teele minna. Kaapis nüüd poiss oma viimsed veeringid kokku; aga ei tulnud neist kümmet taalritki.

„Olgu mis on, ma lähen sellesamagi summakesega õnne katsuma! Aga jala ei maksa minna; ostan omale hobusekondikese.” Saigi mees kaubaga kokku ning lunastas omale kümnetaalrilise valge puruvana ruuna.
Istus selga ja läks teele. Vana ruun tönkis küll vahel sõitu, aga enam teed käidi sammu.

„Olgu peale,” mõtles kuningapoeg, „küll saame niisamutigi edasi!”

Jõudis reisimees õhtuks suure trahteri ette, mis kuningakojast mitte palju vähem ei tahtnud olla. Näeb: vendade hobused ukse ees.

„Ohoo! Ega vennadki kaugel või olla, kui hobused siin! Lähen ometi sisse vaatama, ehk saame ühes seltsis minema.”

Sidus oma valge ratsu kinni ning läks sisse.

„Tohoh! Mis sina, lollpea, siin otsid?” irvitasid vennad, kes juba siiamaani joomalauas olid istunud ja sealt peeglit otsinud.

„Mina tahan ka minna peeglit otsima. Tulin vaatama, ehk saame üheskoos edasi; siis tee nagu lühem, kui enam käijaid.”

„Kas sa, lollike, minema ei saa! Ega meie sinusarnast omale teele tüliks ei või võtta!”

Noorem vend ei lausunud midagi; läks välja, istus vanale ruunale selga ja roitis aegamööda peale edasi.
Teised vennad naersid takka järele: „Las loll minna peale! Küll hundidki juba niisuguse ühes tema valge ruunaga ära koristavad. Saabki siis reisi eest ära.”

Kuningapoeg aga sõitis vendade naerust hoolimata maanteed mööda ikka edasi, kuni suur tammemets vastu tuli. „Sõidan sellestki läbi!” ütles mees.

Korraga näeb, et väike jalgrada tee äärest metsa läheb. Mõtleb: „Eks lähe metsa; metsast üteldakse ikka midagi leitavat.” Pööraski hobuse metsa, ning ruun sammus kitsast rada mööda ikka sügavamale.

„Saab nüüd näha, kuhu meie ükskord välja saame, vana ruun!” ütles kuningapoeg. Võttis siis lehe puust, hakkas pilli ajama ning lonkis peale edasi.

Kolmandal päeval jõudis kuningapoeg väikese metsalahu peale ja – näe! – lahu ääres puude vahel väike saunahütike!

„Lähen vaatama, mis seal on!” Ja ratsutas ligemale.

Sammusid kuuldes tuli saunast vana, hall emake välja ning ütles imetelles: „Kas sa näe! Inimestki saab silm veel näha! Mina olen siin juba nii kaua elanud, kuni üks tammemets on ära mädanenud ja teine peale kasvanud, aga siia ei ole ühegi inimese hing veel saanud. Mis sina siit siis otsid, noormees?”

Noormees rääkis oma reisiloo vanaeidele lahkesti ära ja ütles: „Mina tulin seda peeglit otsima, mis inimese nooreks teeb, kui ta sinna sisse vaatab. Meie kuningas ei taha vanaks saada ja laseb nüüd seda peeglit maailmast otsida. Ehk võid sa, vanaemake, mulle õnneteed juhatada?”

„Ei, pojuke! Olen küll vana inimene, aga niisugusest peeglist ei ole ma midagi kuulnud. Võib olla, et minu vanem õde sest midagi teab! Tema elab siit kolme öö–päeva tee edasi minna. Sõida sinna, ehk saad sealt head nõu!”

Kuningapoeg tänas eite hea nõu eest; puhkas natuke hobust, kinnitas keha ning läks siis jälle teele. Jõudiski kolmandal päeval vanaeide nimetatud saunahütikese juure. Saunast tuleb veel vanem ja hallem emake välja ning imestab veel enam kui esimene, et tema silm inimesehinge on näha saanud, ja ütleb: „Mina olen nii kaua siin olnud, kuni kaks tammemetsa on ära kadunud ja kaks metsa uuesti kasvanud, aga pole siin ühtegi inimesehingelist näinud. Mis sa siis otsid, noormees?”

Noormees rääkis vanakesele peegliloo jälle ära ja lisas juure: „Tulin sinu noorema õe poolt; juhatati mind siia. Ehk tead sa, vanaemake, mulle õnneteed juhatada!”

Vanaeit vastu: „Ei, pojuke, mina küll seda teed ei tea. Olen küll lapsepõlves niisugusest peeglist nagu kuulnud, aga kes teab, kus ta on. Mine siit edasi! Kolme öö–päeva pärast jõuad minu vanema õe juure; võib olla, et tema sellest imepeeglist midagi teab.”

Kuningapoeg tänas vanakest hea nõu eest; puhkas natuke hobust, kinnitas keha ja läks jälle teele. Jõudiski kolme ööpäeva pärast vanema õe majakese juure. Vanemgi õde imetles inimesehingelist ning hakkas asja järele pärima. Noormees rääkis oma reisiloo ära ja küsis jälle, kas ehk vanaeit ei võiks talle õnneteed õpetada.

„Ei, pojuke, mina seda teed ei tea! Olen hiljuti küll kuulnud, et niisugune peegel pidavat kuski olema, aga kus ta on, sest ei tea ma midagi. Aga tule, noormees, hobuse seljast maha ning puhka minu majakeses jalgu! Ma kutsun oma pere kokku, ehk teab neist mõni mulle otsust anda.”

Noormees astus majakesesse. Ei jõudnud küllalt imeks panna, kui puhas ja ilus siin kõik oli. Vanamoor aga võttis laudilt suure vile ja läks välja. Vilistas siin, et mets vastu kajas. Korraga kuuleb noormees väljas nagu jalgade müdinat. Vaatab aknast: kõik metsaloomad majakese ümber koos. Natukese aja pärast tuleb vanaeit tuppa ja ütleb: „Ei, see pere ei tea peeglist midagi! Kutsun teised; saame näha, ehk on need imepeeglist midagi kuulnud ja näinud!”

Võttis laudilt teise vile ja läks jälle välja. Vilistas väljas, et mets jällegi vastu kajas.
Korraga kuuleb noormees väljas kihina ja kahina, nagu oleks mitukümmend tuuleveski tiiba käimas. Vaatab aknast: näe imet! Kõik metsalinnud koos! Vist need vanaeidele mõne salatarkuse ikka teada annavad!

Natukese aja järele tuli vanaeit jälle tuppa ja ütles: „See pere ei teadnud peeglist ka midagi! Nüüd on mul üks tark mees veel; kui seegi temast midagi ei tea, siis on peegel vist otsa saanud või inimeste käest koguni kadunud.”

Vanaeit võttis laudilt kolmanda vile ja ütles: „Tule nüüd ka välja ja kuula ise oma kõrvaga, kuidas viimne otsus käib.”

Läksidki välja. Vanaeit pani vile suhu ning puhus, et noormehe kõrvad kinni jäid. Korraga kuulukse suurt kahinat, nagu tuleks tuulehoog üle metsa latvade. Suur kahe peaga kull lendab sauna kõrvale kiviotsa; raputab tiibu ja küsib: „Mis metsamemm soovib?”

„Kullike, pojuke, kas sina tead, kus see peegel on, mis inimese nooreks teeb, kui ta tema sisse vaatab?”

„Tean küll!” vastas kull. „Aga ta on niisuguse koha peal, kuhu ühegi inimese jalg ligi ei saa. Seal kaugel meres on suur saar, kaljurahnud ümber, et ükski laev ta ranna poole ei saa. Saare linnas elab aga kuningatütar kindlas lossis, vaat’, selle käes on kuulus peegel.”

„Kullike, pojuke, võta see noormees turjale, lenda mere saarele ja too imepeegel ära!”

Noormees mõtles ka: „Olgu, mis on, ma lähen!”

Kull laotas tiivad laiali, noormees istus selga ning lind tõusis lendu. Nüüd läksid. Vanaeit laskis kuningapoja hobuse lahti, ning see võis ennast nüüd noore rohuga karastada, kuni peremees kulli seljas sõitis. Küll venis õhusõit pikale. Üheksa ööd–päeva lendas kull ilma peatumata, kuni nad saare linna alla jõudsid. See oli just üheksanda päeva õhtul.

Nüüd hakkas kull kuningapoega õpetama: „Täna öösi lähed sina kuningatütre lossi ja tood sealt peegli ära. Aga pane tähele, et sa kauaks sinna ei jää, muidu võib meile mõlematele suur õnnetus sündida. – Peegel on kuningatütre voodi peatsis; võta ta sealt ruttu ära ja tõtta siis siia. Ära karda midagi, et neitsi võiks üles ärgata. Temal on südaööl nii raske uni, et ta ka siis ei virgu, kui hobusekabja müdin toas oleks kuulda.”

Nüüd tõmbas kull kaks sulge seljast, andis nad kuningapoja kätte ja ütles: „Värava suus on kaks karu vahiks. Viska teisele teine sulg ette ning mine siis kartmata edasi. Tõtta nüüd!”

Kuningapoeg ka kohe teele. Karud värava suus tõusid püsti ning ähvardusid mehe kallale tulla. Aga niipea kui see kulli suled neile ette oli visanud, heitsid nad jälle maha ning jäid magama.

Nüüd läks noormees kuninga lossi. Siin nähti kõik magavat, niipalju kui selles majas hingelisi oli. Toad olid aga tuledega valgustatud, nagu oleks siin lõunapäike paistnud. Ilma takistamata jõudiski noormees kuningatütre voodi juure. Võttis silmapilk voodi peatsist peegli, pistis põue ja tahtis uksest välja tõtata. Aga, näe! Laud söökidega ja jookidega toa nurgas.

Noormees mõtleb: „Kui kaua see siis kestab! Kinnitan enne väsinud keha ja lähen siis.”
Astuski lauda ja hakkas mehe moodi sööma ja jooma. Sõi ja jõi, niipalju kui süda kutsus. Tõusis lauast ja mõtles: „Vaatan ometi, midamoodi see kuningatütar on!”

Astub voodi ette ja vaatab ja vaatab. Aga kes jõudis end siin täis vaadata! Kuningatütar oli nii ilus, et noormees sellesarnast maa peal enne iialgi veel polnud näinud. Ilus kuldsõrmus hiilgas kui päike neitsi sõrmes.

„Mis õnnetust sealt siis võib tulla, kui ma selle kuldsõrmuse ära võtan!” ütles noormees.

Ja võttiski neitsi sõrmest tasakesi sõrmuse ning ruttas sellega kuninga lossist välja, magajatest karudest mööda ning otsekohe kulli juure.

Kull aga pahandas viivituse üle, võttis noormehe nokaga kuube–pidi kinni, viskas turjale ja tõusis lendu. Just selsamal silmapilgul olid karudki järel, mürasid ja hüppasid üles, aga see ei aidanud midagi. Kull ja kuningapoeg olid pääsenud.

Kui nad üle mere kodu poole olid lendamas, võttis kull teise nokaga kuningapoja kinni ja kastis põlvini merre. Tõstis siis jälle enese selga ja lendas edasi. Natukese aja pärast kastis kull kuningapoja rinnuni merre ning kõige viimaks kastis vaese mehe kaelani vette. Kuningapoeg karjus iga kord, nagu oleks tal tuluke jalataldu kõrvetanud.

Olid nad nüüd merest üle jõudnud, siis sai kuningapoeg jälle vabamalt hinge tõmmata ning küsis kullilt:
„Kuule, miks sa mind merel kolm korda vette kastsid? Mu süda värises sees kui haavaleht. Ega sa minuga ometi ei tahtnud nalja heita!”

„Seda tegin ma sellepärast,” vastas kull, „et sa aru saaksid, mis minu süda sees ütles, kui ma sind kuningatütre juurest tagasi ootasin. Esimene kord, kui sa kuninga lossis ümber vaatama ja viivitama hakkasid, oli mul niisamasugune lugu nagu sulgi, kui sa põlvini vees olid, sest karud tõstsid pead. Minu unesulgedel ei nähtud enam nende üle võimust olevat. Teine kord, kui sa kuninga laual sööma ja jooma hakkasid, oli mul see hirm, mis sulgi, kui sa rinnuni vees olid, sest karud tõusid juba istukile. Aga kolmas kord, kui sa sõrmuse järele läksid, oli minu hirm kõige suurem, sest karud tõusid püsti. Oleks aga kuningatütar sõrmuse võtmise ajal virgunud, siis oleksid karud mu ära murdnud ning sinagi ei oleks enam hingega pääsenud.”

Noormees tänas jumalat, et neitsi mitte ei virgunud. Jõudsid vanaeide juure tammemetsa tagasi. Noormees tänas teejuhti ning näitas oma imepeeglit vanaeidele.

Vanaeit ütles: „Ega see minule enam midagi ei tee, mina olen juba liiga vana. Säh, pojuke, võta see vitsakimp! Kui sa temaga vehid, siis sünnib kohe, mis sa ise aga soovid.” Andis hobuse kätte ning saatis kuningapoja koduteele.

Kui nüüd reisija teise õe juure jõudis, näitas ta ka sellele oma imepeeglit. See aga vastas niisamuti: „Ega see minule enam midagi ei tee, mina olen juba liiga vana! Säh, hea laps, võta see kotike kaasa! Kui sul vilja juhtub tarvis olema, siis tee aga kotikese suu lahti, küll sa siis näed, kui palju teda sealt välja tuleb.”

Kuningapoeg tänas vanaeite, jättis jumalaga ning ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. Jõudis esimese õe juure ning näitas ka sellele oma imepeeglit ning vanemate õdede kingitusi.

Nooremgi eit vastas: „Ega see peegel minule enam midagi ei tee. Olen ju liiga vana! Säh, hea laps, võta need käärid kaasa. Kui sul iialgi riiet ja riideid peaks tarvis olema, siis laksuta aga käärisid.”

Kuningapoeg tänas eite kingituse eest, jättis jumalaga ning tõttas kodu poole. Teel näeb mees, et vendade hobused alles sellesama trahteri ees seisavad, kuhu nad tema äraminekul olid jäänud.

Mõtleb mees: „Lähen sisse vaatama!”

Lähebki sisse. Vennad vastu: „Noh, vennike, kas leidsid peegli?”

„Miks ei! Leidsin küll!” vastas noorem vend.

Vanemad vennad kutsusid noorema lauda, pakkusid sööki ja pakkusid jooki – pakkusid seni, kuni noormehel pea soe. Palusid siis: „Näita ometi oma imepeeglit. Kes teab, kas ongi otsitav asi!”

„On küll!” vastas noorem vend; andis siis peegli vanemate vendade kätte ja käskis tunnistada. Mehed tunnistavad ja tunnistavad. Mis õige, see õige.

„Mis sina, vennike, selle kalli asjaga teed!” irvitasid vennad. Vanem vend pistis peegli põue ja ütles nooremale: „Läheme nüüd peale! Oleme õnnekorraga koos.”
Läksidki. Mis noorem vend sinna enam võis parata! Lubati piitsa anda, kui poiss suud ei pea.

Vana kuningas vaatas peeglisse ja – ennäe imelugu! – läks nooremaks ja ikka nooremaks! Kiitis poegi osava uurimise eest ja lubas poistele poole kuningriiki anda. Nooremgi poeg tuli viimaks koju. Läks kuninga juure ja ütles: „Mina see peegli leidja olengi. Ega vanemad vennad kuhugi ei saanud; istusid trahteris ja võtsid peegli minu käest ära, kui ma reisilt tagasi tulin.”

„Näe nüüd lolli!” kisendas kuningas.

Vanemad vennad aga hakkasid kuningat kihutama ja ütlema: „Lase noorem vend ära tappa! Mis niisugune loll inimene maailmas elab!”

Kui nüüd kuningas veel kuulis, kuidas noorem vend ütles, et ta kulliga olevat sõitnud, siis sai viimaks ka tema süda lollpoisi üle täis ning ta käskis tema merele viia. Ütles vanematele poegadele: „Pange ta lootsikusse, võtke aerud käest ja lükake lootsik lainetesse!”

Sündiski vaese kuningapojaga, nagu isa oli õpetanud. Vennad irvitasid veel kaldalt järele: „Kutsu nüüd kull appi, vennike!”

Vennike aga kiikus nagu lagleke vete turjal ning lained kandsid mõlemad ikka kaugemale mereseljale. Kui ta hulga aega niimoodi oli ujunud, tuli suur laine, tõstis vennikese nagu hoone harjale üles ning virutas siis ühes venega randa. Kuningapoeg toibus rannas hulga aja järele ehmatusest ning hakkas siis uut kohta järele katsuma. Nägi peagi, et laine oli ta saare randa heitnud.

„Mis ma siin tühjal maal nüüd ometi teen!” hakkas õnnetu mees kaebama. „Toon oma venegi veest välja. Kes teab, kus mul teda jälle ehk tarvis tuleb!”

Venet venitades leiab mees midagi põues olevat. Katsub järele: vitsakimp juhtub pihku.
„Ära unustasin tammikueitede kingitused kodus koguni! Eks saa näha, kas eided tõtt rääkisid!”

Võttis vitsakimbu, vehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu siia suur linn ja hulk inimesi linna!”

Vaevalt oli kuningapoeg need sõnad rääkinud: linn valmis ning rahvast voolab kui pihu väravatest sisse ja välja. Aga vaesekesed kõik alasti.

„Miks mul siis käärid karmanis on!” ütles kuningapoeg. Võttis meistririistad välja, hakkas laksutama ja hüüdis: „Käärikesed, riided linnarahvale selga!”

Ennäe jälle imet! Riideid mitusada koormat käes. Võta aga ja pane selga! Aga mis nad söövad? Mitte viljaterakestki kuski. „Katsume ka kotikese võimu!”

Niipea kui noormees koti suu lahti tegi, hakkas sealt vilja välja jooksma, et sööda sellega kas või kümmet kuningriiki. Mis nüüd viga elada!
Linnarahvas nimetas noormehe oma kuningaks ja elas siis lustis ja rõõmus, sest kuninga vitsakimp, käärid ja kotike muretsesid neile kõik, mis süda aga iial soovis.

Mõne aja pärast läks noor kuningas mere ääre jalutama; näeb kaugel merel laeva purjetamas. „Oot–oot, kus mu vene!” ütleb kuningas.

Laseb vene randa tuua, istub sisse ning sõuab merele ja ikka kaugemale laeva poole. Saab laevale ja näeb nüüd: ilus kuningatütar saarelinnast laevas! Kuningas teretas neitsit lahkesti ja palus oma saare rannas peatuda ning puhata.

Neitsi aga vastas: „Ei tohi peatuda! Paari aasta eest varastati minu lossist niisugune peegel ära, mis inimese nooreks teeb, kui ta tema sisse vaatab. Sellest peeglist ei oleks mul nii suurt kahju, kui oma kuldsõrmusest, mille varas ka ühes on võtnud. Kelle käes see imepeegel on, see peab teda hoidma ja selle juures kas või mitusada aastat vanaks saama. Mina aga ei tohi muud meest peiuks võtta kui selle, kellele ma ise oleksin oma kuldsõrmuse annud või kelle käes minu kuldsõrmus praegu on. Ta võiks aga mõne vana rauga või kurja sortsi käes olla, ja sellepärast olen ma maalt ära tulnud ning elan merel, et mulle seda sõrmust mõni mehehirmutis kätte ei tooks.”

Kui saare kuningas neid sõnu kuulis, võttis ta kuldsõrmuse ja andis neitsi kätte. Nüüd oli neitsi rõõm suur: sõrmuse hoidja oli ju ilus noormees ning pealegi veel kuningas. Sõitsid randa. Linnarahvas võttis nad suure rõõmukära ja hõiskamisega vastu. Peeti pulmad, mis mitu kuud vältasid.

Kuhu imepeegel pärast on jäänud, seda ei tea keegi enam.

Viited:
Juhan Kunderi muinasjutt
 
https://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/35.html